2023. aastal lahendas Eesti Advokatuuri aukohus ühte tarbijaga sõlmitud kliendilepingust tulenevat vaidlust lepitusmenetluse korras. Nimetatud asjas vaidlesid pooled selle üle, kas kliendil tuleb advokaadile tasuda kliendilepingu raames alustatud õigusliku dokumendi koostamise eest olukorras, kus klient ütles lepingu üles enne, kui advokaat jõudis dokumendi (vastuse hagiavaldusele) lõpetada. Tarbija hinnangul koostas advokaat dokumendi pärast seda, kui kliendileping oli tarbija poolt üles öeldud. Advokaat aga kinnitas, et vaidlustatud tasunõue puudutas tööd, mida advokaat tegi enne seda, kui klient lepingu üles ütles. Lepitusmenetlus oli edukas ning aukohus formuleeris kirjaliku lepituskokkuleppe, mis allkirjastati aukohtu esimehe, advokaadi ning tarbija poolt.
Lisaks alustas aukohus 2023. aasta lõpus lepitusmenetluse raames veel 2 tarbijavaidluse lahendamist. Nende menetlus jätkub 2024. aastal.
–
2022. aastal Eesti Advokatuuri aukohus ühtegi tarbijaga sõlmitud kliendilepingust tuleneva vaidlust lepitusmenetluse korras ei lahendanud.
–
2021. aastal lahendas Eesti Advokatuur kahte 2020. aastal alustatud lepitusmenetlust. Uusi lepitusavaldusi 2021. aastal ei esitatud.
Üks lepitusmenetlus oli seotud sellega, et klient ei olnud rahul talle esitatud arvete suurusega, kuna need ei vastanud kliendi hinnangul kokkulepitule. Advokatuuri aukohus lõpetas menetluse tarbijavaidluste lahendamise korra § 8 lg 1 p 1 alusel. Advokatuuri aukohus advokaadi tegevuses minetusi ei tuvastanud ning advokaat ei pidanud võimalikuks vaidluse lahendamist kokkuleppega.
Teine lepitusmenetlus oli seotud asjaoluga, et klient ei olnud rahul advokaadi poolt osutatud õigusteenuse kvaliteediga ning soovis osa tasutud summa tagastamist. Pooled saavutasid lepitusmenetluse käigus kompromissi, mis kinnitati aukohtu poolt.
–
2020. aastal esitati Eesti Advokatuuri aukohtule kolm lepitusavaldust. Peamised etteheited seisnesid selles, et klient ei olnud rahul õigusabi kvaliteediga ning soovis õigusabi eest tasutud raha osalist või täielikku tagastamist.
Üks lepitusmenetlus lõpetati tarbijavaidluste lahendamise korra § 8 lg 1 p 1 alusel. Advokatuuri aukohus advokaadi tegevuses minetusi ei tuvastanud ning advokaat ei pidanud võimalikuks vaidluse lahendamist kokkuleppega.
Kaks lepitusmenetlust jätkuvad 2021. aastal.
–
2019. aastal esitati Eesti Advokatuuri aukohtule üks lepitusavaldus. Klient ei olnud rahul õigusabi kvaliteediga ning soovis õigusabi eest tasutud raha tagastamist. Lepitusmenetlus lõppes pooltevahelise kokkuleppega, mille kohaselt tagastas advokaat kliendile õigusabi eest tasutud raha.
–
2018. aastal ei esitatud Eesti Advokatuuri aukohtule ühtegi avaldust tarbijavaidluse kohtuväliseks lahendamiseks.
Aukohtu otsused
21.01.2021
Tarbija esitas advokatuurile kaebuse tarbija ja advokaadibüroo vahel sõlmitud lepingust tuleneva vaidluse osas. Tarbija selgitas, et enne kliendilepingu sõlmimist suhtles tarbija advokaadiga telefoni teel osutatava teenuse hinna osas. Tarbija väidete kohaselt öeldi talle, et tunnihind koos käibemaksuga on 160 EUR. Õigusteenuse osutamise eest esitatud arve kättesaamisel selgus, et tunnihind koos käibemaksuga on 168 EUR. Lepingu allkirjastamisel ei pannud tarbija tähele, et koos käbemaksuga tunnihind on suurem, kui talle oli öeldud. Tarbija ei pidanud hinna lepingus ülekontrollimist vajalikuks, sest uskus, et see on õige.
Lisaks küsis tarbija enne lepingu sõlmimist teenuse umbkaudset ajakulu. Tarbija väidete kohaselt sai ta vastuseks, et see ei ole rohkem kui 2 tundi. Järgmine küsimus oli, ligikaudu kui palju läheb maksma kogu kohtumenetluse protsessis osutatav teenus, millele sai tarbiva väidetavalt vastuseks, et see on umbes 1000 EUR. Sellise summaga oli tarbija nõus ja nõustus sõlmima kliendilepingu.
Tarbija viitas AdvS § 60 lg 2, mis sätestab, et advokaadibüroo pidaja või advokaat teeb kliendile esimese hinnapakkumise ning selgitab tasu kujundamise aluseid. Telefoni teel sai tarbija advokaadilt ainult info tunnitasu kohta, aga tasu kujunemise põhialuseid talle ei selgitatud.
Kliendilepinguga tutvumisel ei osanud tarbija välja lugeda, millest kujuneb välja teenustasu ja tunnihind. Kliendilepingus on ainult märgitud, et büroo koostab tarbija jaoks ning tema juhistest lähtudes dokumente ja tema tasub büroole ülesande täitmise eest tunnihinna alusel. Lepingu sõlmimise ajal on tunnihinna suurus 140 EUR/h, millele lisandub käibemaks.
Tarbija selgitas, et kliendilepingu kohaselt esitab büroo eelnevas kalendrikuus ülesande täitmise eest arve järgneva kalendrikuu alguses, eelduslikult 5. kuupäevaks. Arvele lisatakse aruanne teostatud toimingute ja selleks kulunud aja ning kulude kohta. Vaidlusalune arve esitati peale tarbija 10.12.2020 päringut teenuste suuruse kohta. Arve sai tarbija e-postile 11.12.2020 ja tal tekkisid küsimused koostatud arve kohta:
1) tasumise tähtajaks on pandud 07.12.2020, kuid arve esitati hiljem, kui lepingus on märgitud ja lähtudes arve tasumise tähtajast oli tarbija juba viivitanud arve tasumisega.
2) kliendilepingu p. 26 sätestab, et arve tasumisega viivitamise korral kohustub klient tasuma viivist 0,06% arve tasumisega viivituses oldud summalt päevas kuni arve täieliku tasumiseni.
3) arves oli viga teenuse osutamise kuupäevades.
Lisaks märkis tarbija, et on ise kogu elu tegelenud kohtusse dokumentide koostamisega ja nende tutvumisega ning kujutab ette kui palju umbes läheb selleks faktiliselt aega. Advokaat kirjutas, et seisukoht oli koostatud 9 lehel ja muidugi selleks läks aega, kuid tarbija ei usu, et 9 lehe koostamiseks ja e kirjadega tutvumiseks läks aega 6 tundi, vaid sellele sai kuluda umbes pool märgitud ajast või veidi rohkem, arvestades, et umbes 1/3 seisukoha sisust on kopeeritud seaduse paragrahvid.
Advokaadibüroo selgitas tarbijale, et arve tähtaja osas kinnitab büroo, et ootab arve tasumist või maksegraafiku koostamist 2020. aasta jooksul, millisel juhul viivist ei lisandu. Kui arvet ei tasuta ja maksegraafikut ei sõlmita 2020. aasta jooksul (so ajavahemikus 18.12.2020-31.12.2020), siis viivist küsitakse alates 01.01.2021. Tarbija sellega ei nõustunud, vaid oli seisukohal, et advokaadi poolt küsitav tasu peab olema kliendi jaoks täiesti avalik ja arusaadav, see peab olema õiglane ja mõistlik ning peab vastama seadusele ning kutse-eetika nõuetele. Kui tarbijale oleks enne kliendilepingu sõlmimist arusaadavalt selgitatud, millest koosneb tasu ja kui palju läheb avaldajale maksma kogu advokaadi töö kokku, siis ei oleks ta mingil juhul kliendilepingut sellistel tingimustel sõlminud.
Tarbija ei keeldunud arve tasumisest, kuid oli seisukohal, et esitatud arves on summa ebamõistlikult suurem kui peaks faktiliselt olema. Esitatud arve on tarbija jaoks ülemäära suur, isegi kui ta sõlmiks maksegraafiku arve tasumiseks.
Tarbija oli nõus tasuma advokaaditasu õiglases ja mõistlikus suuruses, mis tema arvates ei ületa 600 eurot kogu advokaadi töö eest. Tarbijale esitatud arve suurus oli 970,67 eurot, millele lisandus käibemaks (kokku 1164,80 eurot).
Aukohus küsis tarbija avalduses esitatud asjaolude ja lepitusmenetluse võimalikkuse osas advokaadi seisukohti. Advokaat selgitas, et advokaadibüroo on jätnud tarbijale arve osutatud teenuste eest osaliselt esitamata ning suurema soodustuse tegemiseks büroo põhjust ei näe. Kliendileping saadeti kliendile e-postiga ja klient saatis selle digitaalselt allkirjastatuna tagasi. Seega oli kliendil piiramatult aega, et lepinguga tutvuda. Advokaadi hinnangul on õigusteenuse eest tasutava tasu kokkulepe lepingus väga selgelt kirjas, see on ka kohe lepingu esimesel leheküljel, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et klient sellest aru ei saanud. Seetõttu pidas advokaat lepitusmenetluse tulemuslikkust äärmiselt vähetõenäoliseks.
Kuivõrd advokaat ei pea võimalikuks vaidluse lahendamist kokkuleppega, lõpetas aukohus tarbijavaidluste lahendamise korra § 8 lg 1 p 1 alusel lepitusmenetluse. Kui kaebaja advokaadi esitatud arvetega ei nõustu, on tal õigus pöörduda maakohtu poole.
08.04.2021
Tarbija pöördus Eesti Advokatuuri kodukorra § 60 lg 2 alusel Eesti Advokatuuri aukohtu poole avaldusega lepitusmenetluse algatamiseks tarbijaga sõlmitud kliendilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks.
Aukohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ning advokaadi poolt esitatud kirjalike selgitustega, leidis, et advokaat on kompromissile jõudmiseks valmis ning on teinud omapoolse ettepaneku vaidluse lahendamiseks. Kaebaja advokaadi pakkumisega ei nõustu ning tegi vastupakkumise.
Aukohus tegi poolte ettepanekuid arvestades omapoolse ettepaneku leppida kokku kaebajale hüvitamisele kuuluvas summas ning pooltele anti tähtaeg aukohtu poolt pakutud ettepaneku osas seisukoha avaldamiseks.
Pooled nõustusid aukohtu poolt pakutud summaga ja allkirjastasid kokkuleppe. Aukohus kinnitas kokkuleppe vastavalt tarbijavaidluste lahendamise korra § 7 lg-le 2.
Kuivõrd poolte vahel sõlmitud kokkuleppest ei nähtunud, millise aja jooksul on advokaat kohustatud raha tagastamise kohustuse täitma, määras aukohus kohustuse täitmise tähtaja 10 kalendripäeva alates kokkulepet kinnitava aukohtu otsuse jõustumisest (so kodukorra § 57 lg 6 kohaselt alates aukohtu motiveeritud otsuse avaldamisest).
09.07.2020
Tarbija esitas advokatuuri aukohtule kaebuse tarbijaga sõlmitud kliendilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks. Tarbija soovib, et advokaat tagastaks talle õigusabi teenuse eest makstud summad ja tühistaks ülejäänud arved.
Tarbijaga sõlmitud kliendilepingust tulenevaid kaebusi lahendatakse vastavalt AdvS § 15 lg-le 11 lepitusmenetluse korras. Vastavalt tarbijavaidluste lahendamise korra § 3 lg-le 3 küsis advokatuur advokaadi seisukohta nimetatud vaidluse kokkuleppega lahendamise võimalikkuse kohta. Samuti algatas aukohus advokaadi suhtes aukohtumenetluse, kuna tarbija oli esitanud kaebuses etteheiteid advokaadi tegevusele ka kutse-eetilisest aspektist.
Tarbija heidab advokaadile ette, et advokaat esitas õigusabi teenuse eest arveid suurema tunnitasuga, kui esialgselt kokku lepitud, ei ole sõlminud tarbijaga kliendilepingut ning märkis avaldusse kahjunõude summa tarbijaga kooskõlastamata, mis muuhulgas oli ka ebaproportsionaalne, arvestades advokaadi esitatud arveid avalduse koostamise eest. Samuti leiab tarbija, et advokaadi koostatud menetlusdokumendid olid ebatäpsed, vigased ja ebaeetilised ning et advokaat on nõuete koostamisega ebamõistlikult kaua venitanud. Tarbijale jäi mulje, et advokaat ei tegutse mitte kliendi huvides, vaid tasu saamise eesmärgil. Tarbija etteheited on kvalifitseeritavad eetikakoodeksi § 8 lg 1, § 14 lg-te 2, 3 ja 4, § 17 lg 1 ning AdvS § 55 lg 4 rikkumisena
Aukohus, tutvunud kaebuse ja advokaadi selgitustega ning kuulanud advokaadi aukohtu istungil suuliselt ära, ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi suuliste selgituste kohaselt ei ole ta kokkulepitust suurema tunnitasuga arveid esitanud. Kuigi esialgselt kliendile esitatud arvel oli arvestatud tunnitasu tõepoolest suurem, kui portaali easyfindlawyer.ee kaudu kokku lepitud, siis pärast kliendi poolt sellele tähelepanu juhtimist see viga parandati. Seega ei ole advokaadibüroo esitanud kokkulepitust suurema tunnitasuga arveid. Samuti ei ole asjakohane tarbija etteheide kliendilepingu puudumise osas. Advokaadi kinnitusel on nõudekirjade koostamine toimunud suulise kliendilepingu alusel ning kliendisuhte olemasolu kinnitab ka tarbija.
Aukohtu hinnangul puudub ka alus väita, et advokaat oleks nõuete koostamisega põhjendamatult viivitanud, osutanud asjatundmatut õigusabi või muul moel kahjustanud kliendi huve. Advokaadi suuliste selgituste kohaselt olid nõudekirjad sisuliselt valmis juba 12.02.2020. Pärast seda on advokaat neid kaks korda vastavalt kliendi ettepanekutele täiendanud ning need on välja saatmiseks valmis, kuid kuna tarbija ei ole advokaadile andnud allkirjastatud volitust, ei ole advokaat saanud nõudeid välja saata. Seega ei ole dokumentide välja saatmise viibimine advokaadile etteheidetav.
Samuti ei tuvastanud aukohus, et advokaadi poolt osutatud õigusabi oleks olnud asjatundmatu. Aukohtu hinnangul ei saa eeltoodut järeldada ka asjaolust, et klient advokaadi esialgse menetlusdokumendiga ei nõustunud ning on palunud teha dokumentidesse rohkelt muudatusettepanekuid.
Advokaadi suuliste selgituste kohaselt pidas ta asjaolusid arvestades põhjendatuks kahjunõude summaks 1000 eurot. Nii ta ka esialgsesse nõudekirja projekti märkis. Kuna klient sellega rahul ei olnud, tegi advokaat nõudekirja vastavad parandused. Seega ei ole õige ka tarbija väide, et advokaat ei ole tarbijaga kahjunõude suurust kooskõlastanud. Lisaks on advokaat arvestanud kõikide muude kliendi soovide ja muudatusettepanekutega.
Kokkuvõtvalt leiab aukohus, et advokaat on arvestanud nõudekirjade koostamisel kliendi soove ning viinud kliendi muudatusettepanekud dokumentidesse sisse. Nõudekirjade välja saatmine seisab tarbija, mitte advokaadi taga. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ning lõpetab aukohtumenetluse karistust määramata.
Kuivõrd advokaat ei pea vaidluse lahendamist kokkuleppega võimalikuks, lõpetab aukohus tarbijavaidluste lahendamise korra § 8 lg 1 p 1 alusel lepitusmenetluse. Kui tarbija advokaadi esitatud arvetega ei nõustu, on tal nende vaidlustamiseks õigus pöörduda maakohtu poole.
19.12.2019
Tarbija pöördus Eesti Advokatuuri kodukorra § 60 lg 2 alusel Eesti Advokatuuri aukohtu poole avaldusega lepitusmenetluse algatamiseks tarbijaga sõlmitud kliendilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks.
Aukohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ning kuulanud advokaadi aukohtu istungil ära, leidis, et advokaadil tuleb tarbija poolt advokaadile makstud konsultatsioonitasu tagastada ning tegi 29.11.2019 pooltele ettepaneku selles osas kokkuleppe sõlmimiseks.
Pooled allkirjastasid kokkuleppe 12.12.2019. Kokkuleppe kohaselt kohustus advokaat tagastama tarbijale viimase poolt konsultatsiooniteenuse eest makstud tasu.