Kaheksa aastat alaealisi esindanud vandeadvokaat Marika Jaanson on õppinud algklassiõpetajaks, perelepitajaks, läbinud pereterapeudi esimese taseme põhiõppe, praegugi omandab mikrokraadi laste õiguste vallas. Täiskasvanute huvide või hoolimatuse vahele jäänud laste esindamine nõuab palju vaimutugevust ja isegi emotsionaalset distantseerumist, kuid annab alati tunde, et ajad õiget asja, leiab ta.

Eesti advokatuur nõuab alaealiste esindamiseks advokaadilt eriettevalmistust ja koolituste läbimist. See on teine intervjuu Eesti Advokatuuri intervjuusarjast alaealisi esindavate advokaatidega.

Te olete alaealisi õigussüsteemis esindanud kaheksa aastat, kas Teie töö on põnev või rusuv?

Igav ta igatahes pole, selles töös näed maailma nurga alt, mida muidu ette ei kujutaks. Ma olen 15 aastat kinnisvaraadvokaat olnud, istusin kontoris, vaatasin aknast rataskaevu ja tegin arenduslepinguid, käisin notarite juures, tegin lepinguid ja pärimisasju. Siis tundsin, et aeg on edasi liikuda. Ma olen esimese hariduse poolest algklassiõpetaja, nii et lastega seonduv on alati tuttav olnud.

Te soovisite rääkida eeskätt enda kogemusest kinniste lasteasutustega. Kui kooliajal ähvardati hoogsamaid poisse vahel Puiatule saata, võttis see ka kangemad väänikud tükiks ajaks vaguraks, see kõlas millegi noortevangla ja gulagi vahepealsena. Milline on praegune kinnine lasteasutus?

Tänapäeval on see sisult ajutine ööpäevaringne rehabilitatsiooniteenus. Enamasti vanusele 12-17 ja eeltingimus on, et laps peab olema ohtlik endale või teistele, ning sinna pannakse mõneks ajaks, mitte tähtajatult. Kinnisesse lasteasutusse võib sattuda nii tsiviil- kui kriminaalmenetluses, näiteks alaealised vargad ja muud õigusrikkujad, tsiviilmenetluses aga koolikohustuse mittetäitjad, narkomaanid, ennast või teisi ohustava vaimse tervise häirega lapsed. Laps eraldatakse perest, pannakse asutusse, kust välja saab harva, kus kehtib režiim ja kus üritatakse harjumustest vabaneda. Tavaliselt üheks aastaks. Mõnele on see päästerõngaks.

Kui lihtne sinna sattuda on?

Alles siis, kui vähem piiravad meetmed on proovitud ja piisava tulemuseta, võib lapse panna kinnisesse asutusse. Ega keegi sinna minna ega panna ei taha ja iga kord tuleb hinnata, kas saadav kasu ületab tehtud kahju. Paljudes hagita menetluse asjades peabki kohus selle läbi kaaluma.

Ja milline on alaealise esindaja roll selle juures?

Esindaja peab kogu ringi läbi käima: vanemad, kool, lastekaitse, laps ise. Ja siis andma kohtule enda hinnangu, kas tõesti on kõik muu tehtud ja kinnisele asutusele alternatiivi pole. Kui kohus otsuse teinud siis me selgitame lapsele lahendit – miks nii läks, milline on tema osa selles, mida saaks muuta. Hästi tähtis on, et laps mõistaks juba kohtumenetluse ajal, mis temaga juhtus, miks ta selle keskele sattus ja mis võiks edaspidi muutuda. Kui laps ei saa toimunust aru, ei teki ka kriitikat. Advokatuur on teinud korra, et lapsele tuleb lahendit selgitada, ning sellele ka tasu välja võidelnud, sest lapsed pole tavaliselt mugavalt Tallinna kesklinnas koos, sageli tuleb selleks teha pikki sõite.

Kergekäeliselt sinna siis kedagi eest ära ei saadeta?

Ei, kindlasti mitte, seda võetakse ikka väga olulise sekkumisena. Alla 12-aastaseid, kui vähegi võimalik, üldse mitte. Minu praktikas oli drastiline näide kus esindasin 10-aastast asenduskodu poissi, kes oli asenduskodusid korduvalt vahetanud. Ühel hetkel oli tema vaimne tasakaal täiesti ära lagunenud, raev viimase asenduspere suhtes oli nii suur, et ta veristas ja tappis pere koduloomad. Peres oli väike laps, tema jaoks oli see kindlasti potentsiaalne oht ja kerkiski küsimus, mida poisiga teha. Ma suutsin esindajana siiski saavutada, et teda kinnisesse lasteasutusse ei saadetud, leiti uus asenduskodu kus ta sai vaimse tasakaalu tagasi ja püsis päris kaua päris hästi.

Kuid Eestis on taastava õiguse raames programme ka noortele krimitegelastele ja süüteoga vahele jäänutele. Sealgi proovitakse noort kohe mitte vangi panna, vaid suunata programmidesse, tööd tegema või loengutes käima, midagi tegema et mõista enda teo tähendust. Selle tulemusel on noori, alla 21-aastaseid vange meil väga vähe.

Mis teeb kinnise asutuse kümnesele ülejõukäivaks ja kaheteistkümnesele jõukohaseks?

See pole perekodu, tegemist on sisuliselt internaadiga, kus on režiim. Kümnesele on see ilmselt liiga raske koorem. See kümnene poiss sai asenduskodus enda tasakaalu tagasi, aga kahjuks sattus viieteistkümneselt uuesti minu “töölauale”. Mitte et kodust poleks kasu olnud, vaid tema pärisvanemad olid vahepeal vanglast vabanenud, otsisid lapsega kontakti ja kadusid jälle. See viis poisi jälle tasakaalust välja, ta sai hakkama tõsise kuriteoga, tekkisid ka muud käitumishäired ja nüüd läheb ta tõesti kinnisesse asutusse. Seal tagatakse, et ta käib koolis, on oma rutiin ja režiim, mis probleemide tekkides ära kadusid. Lapse esindaja roll on sellises olukorras ka lapsega suhelda, rääkida olukorrast.

Mis sellises juhtumis lapse arvamusest sõltub?

Kui laps ei taha kinnisesse asutusse minna, siis selle tahte me ka kohtule avaldame. Aga anname ka enda hinnangu, milline oleks lapse seisukohast mõistlik lahendus, kas ühiskonnal on talle midagi veel pakkuda enne luku taha panemist. Sellel juhul kahjuks ei olnud.

Millised kinnised lasteasutused meil üldse olemas on?

Meil on Maarjamaa Hariduskolleegium, mille üks osakond on Tapal, teine endine Kaagvere. Hiiumaal on üks ravikodu, Ida-Virumaal üks vabatahtlik narkosõltlaste asutus, erivajadustega lastele pakub kinnise asutuse teenust MTÜ Virumaa Tugiteenused ja ongi kõik. Sellistele, kes pole vägivaldsed ja ohtlikud, aga vajavad pikemat taastumist, pole midagi eriti pakkuda.

Puiatu ja Kaagvere õudusjutud elavad ilmselt üle põlvkondade, aga milline on tegelikult tänapäevastes asutustes elu?

Meie asutused on väga arenenud, näevad head välja. Igal lapsel on seal oma tuba. Inimesed elavad ka seal pereti üsna nagu perekodus, ruumid on väga ilusad, iga tuuma peale on üks peretöötaja. Paljudel pole kodus kunagi nii häid tingimusi olnud. Kuid noorukile on muidugi vabadus suurim vara ja selle äravõtmine võib mõjuda rusuvalt. Ja on olnud ka vanemaid, kes on enda lapsele sinna mahlapakki peidetult narkootikume sisse toonud.

Teistele ohtu kujutavad lapsed on muidugi täiesti eraldatud. Nende puhul tuleb sageli tunnistada, et ongi lapsi kelle heaks meie ühiskond ei suuda midagi teha.

See peab inimlikult olema väga raske?

Paljud juhtumid on emotsionaalsed ja esindaja peab jälgima, et ise sellest masendusse ei satuks. Ei tohi end esindatavatega üle siduda.

Kas on olemas sellise asutuse nö tüüpklient?

Sealsed lapsed on ikka väga erineva taustaga. On neid, kel polegi kodu ega sooja voodit ega sooja toitu. Kui nad vähegi õppida tahavad, siis nende jaoks on koht olemas. Kuid on lapsi ka n-ö headest peredest, kus on tekkinud konflikt vanematega ja põhjused pereteraapilised. Seal on sageli taga mingid toksilised mustrid, mida põlvkonniti edasi kantakse. Ma olen huvi pärast ka pereteraapia põhikursuse läbi teinud, mind huvitas just peremustrite edasikandumine.

Aga tüüppõhjus sinna sattumiseks?

Aga lapse viivad kinnisesse asutusse üldjuhul kaks asja: laps on kas ala- või ülehooldatud. See viimane võib tekitada reaktsiooni kus laps ei tea enam, mida elult tahta, tal pole vabadust ja protest võib tekitada sellise konflikti et laps läheb “raisku”. Või on üks juhtum, kus 16-aastase poisi peres on raha palju, kuid vanemad kogu aeg kraagelnud. Poisil pole kunagi olnud usaldusväärset täiskasvanud, kes õpetaks teda kasvõi tema haiguse pärast veresuhkrut mõõtma, lapsel on lisaks õpiraskustele tekkinud juba eluohtlikud seisundid. Temasuguse jaoks puudubki õige koht, kust abi saaks. Hiiumaal on hea rahulik keskkond, aga sinna laps ei taha minna. 16-aastase vanematelt ei saa ka hooldusõigust ära võtta, terapeudi juurde laps ka ei lähe. Ta on tänaseks täiskasvanutes juba lootusetult pettunud ja kibestunud.

Kas advokaat oli siis esimene täiskasvanu, kes teda päriselt kuulas?

Jah, temaga õnnestus saada tõesti päris hea kontakt. Ta hakkas kohtumiselt varsti koju sööma kippuma, puhvetis ei saavat süüa sest peab kaloreid lugema. Mitte keegi polnud talle lihtsalt öelnud, et ka puhvetis on võileibadele kaloraaž peale kirjutatud. Aga kahjuks meie suhe katkes, sest ema hakkas last meelestama, et advokaat tahab talle halba. Kuid kahjuks kõigiga ei saagi kontakti.

Kuidas siis aidata last, kes pole valmis abi vastu võtma?

Oluline on talle selgitada tema võimalusi, ta ära kuulata, tema tahe kohtule edasi anda – ka siis, kui see ei ühti minu enda arvamusega. Väga oluline on selgitada eakohaselt, ja ka üheealised lapsed võivad olla väga erineva intellektiga. Kõik pole ju ühtviisi tublilt koolis käinud, keegi on tõmmanud sündides lihtsalt kehva kaardi. Seda on algul ikka päris raske uskuda, millise elu on mõni laps elanud. Selleks me koolitamegi advokatuuris laste esindajaid, et nad oleks paremad inimestetundjad.

Sellises olukorras lapsed vajavad ilmselt palju rohkem abi, kui üksnes kvaliteetset esindamist?

Tõsi. Laste vaimse tervisega on seis väga halb, lastepsühhiaatreid ei jätku, paljud lapsed tunnevad et lihtsalt ei jõua kõiki ootusi täita. Õnneks on õpetajaid kes märkavad ja koolipsühholooge kes vajadusel sekkuvad, ka ise reageerin kui näen et lapsel on midagi väga hullusti. Lastekaitse, usun, peaks selles aktiivsem olema. Ning vahel ka koolid ei taha teatada, sest tegemist olla pere siseasjaga. Sellistele asjadele peaks minu arust reageerima haridusamet. Meil on ju seadus, mis kohustab abivajajast teatama.

Kui lähedalt te laste vaimse tervise teemadega kokku puutute?

Lähedalt, ma käin näiteks Vatekis – Laste Vaimse Tervise Keskuses, sest tahtevastase ravi määramisel peab advokaat juures olema. Tahtevastane ravi on kinnisest lasteasutusest muidugi täiesti erinev teema, see kestab kuni 40 päeva ja tegu on puhtalt raviküsimusega. Kui laps pole raviga nõus, hinnatakse tema ohtlikkust. Eeldatakse, et 30 päevaga on võimalik ohtlikku olukorda muuta ja kui pole, võib tahtevastast ravi veel kolme kuu võrra pikendada, siis otsustab kohus ravi jätkumise osas uuesti.

Ma seal näinud näiteks narkojuhtumeid, kus alaealine on korra-paar kanepit proovinud ja jäänud psühhootiliseks, varsti on skisofreenia järel. Seepärast ma pahandan alati, kui kanepi legaliseerimisest räägitakse, see täiskasvanute jaoks nn rekreatiivne narkootikum on noortele ja lastele väga ohtlik.

Kuid psühholooge ja psühhiaatreid on väga vähe, eriti laste omi. Vaimse tervise õde suudab kuigi palju asendada, aga diagnoosimisel ja ravimisel on ikka vaja arsti.

Meil räägitakse finantskirjaoskusest ja digioskustest rohkem, kui vanemlikest oskustest. Teie juttu kuulates jääb mulje, et viimasega on meil suurem probleem?

Vanemate karjuvat tegematajätmist kohtan töös tõesti palju. Seda ka peredes, kus majanduslik järg on väga hea, aga valdavalt on tegemist siiski kesise taustaga peredega. Sageli on ka vanemad ise kas seadusega pahuksis olnud või kinnises koolis käinud. Selliseid raskeid juhtumeid oleks kindlasti vähem, kui vanemlikud oskused oleks paremini edasi antud.

Norra kolleegid leiavad, et võiks julgemalt kaaluda, kas laps ikka peab probleemses kodus olema, asenduskodu oleks kinnisele asutusele alternatiiv. Aga meil läheb see vastuollu perekonnaseadusega, mis eelistab bioloogilisi vanemaid. Ma ei ole päris sama meelt: kui bioloogilised vanemad ei tule kasvatamisega toime ja laps on õnnetu, võiks ta minu arvates asenduskodus kasvad. Olen selles ka kohtunikega eriarvamusele läinud, sest näen kui oluline on toksilised mustrid ära murda. Seadus ütleb aga, et enne peavad vanemate suhtes olema kõik meetmed rakendatud, pakutud koolitusi ja kõiksugu imeasju, aga selle aja peale võib laps sattuda juba jumal teab kuhu.

Kui püsivad need toksilised mustrid peredes siis on?

Neid kantakse läbi põlvkondade. Me kanname ellu seda, mida kodus näeme. Kui mees kasvab kodus, kus ema lüüakse, kannab ta seda edasi. Sageli hakatakse ka terrori all kannatanud vanemat põlgama, et kuidas ta laseb endaga nii teha. Teraapias otsitakse selle põhjusi ja murtakse mustreid, seal ilmnevad vahel asjad mis tulevad läbi mitme põlvkonna.

Kannatavate laste taga on palju vanemate hoolimatust ja oskamatust, aga palju on ka narkot ja alkot. On nappi vaimset võimekust, kõik ei suudagi mõista mis lapsele parim. Meil pole väga head tugisüsteemi vanemale, kes väga tahab enda last hästi kasvatada, aga ei tule ise toime. Rootsis on näiteks peremajad, kus ema ja laps kasvavad koos ning töötaja jälgib, et kõik oleks hästi. Meil on vahel tugiisik, aga temast ei pruugi piisata.

Kas lapsi tuleb kaitsta ka vanemate ohtlike alternatiivmeditsiiniliste või religioossete tõekspidamiste eest?

Tuleb ikka. Minu südametunnistusel on kahjuks üks surnud laps, kellel Soomes raviti rasket haigust. Pere oli haritud, aga emal tekkis veendumus et kõik mis meditsiin teeb on vale, ta tõi lapse Eestisse ravi eest peitu. Lastekaitsele anti teada, kohtusse läks avaldus et laps peab jõudma ravile. Aga kuni arutasime, laps suri. Olime arstid ära kuulanud kes ei osanud tema seisundit öelda, pool aastat oli viimasest visiidist möödas. Sain ise lapsega kokku, 13 a laps oli rõõmus ja väitis, et pole haige ja ravi pole vaja. Eks ema mõjud olid olulised. Aga nädala möödudes tuli info, et laps kukkus kokku ja arstid teda päästa ei suutnud, sest oli ravita olnud liiga pikalt. See oli edaspidiseks õpetuseks, et vahel tuleb sekkuda väga kiiresti. Ema tegevusele annab hinnangu juba kriminaalmenetlus, sest lapse abita jätmine on kuritegu. On olnud ka teistsugune juhtum Jehoova tunnistajatega, kes keelasid lapsele vereülekande. Kohus tegi kiiresti esmase õiguskaitse, laps sai vajaliku vereülekande ja ta elu päästeti.

Te olete ka perelepitaja, kuidas see Teie advokaadipraksisega seostub?

Ma olen seda õppinud, aga perelepitajana hetkel ei tegutse. Kuid perelepitaja üritab aidata vanemaid lapse osas kokkuleppele jõudma. Hea oleks enne kohtusse pöördumist vanemad lepitaja juurde suunata. Mistahes kokkulepe on parem, kui omavahel kohtus käimine, aga kui vastuolud on väga suured, ei pruugita lepitaja juures tulemust saavutada. Eks tülli pööranud vanemad näevad sageli teist poolt kõige kurja juurena ja kumbki ei taha esimesena sammu tagasi võtta. Kuid ma olen ka kinnisesse asutusse saadetud lapse vanemaid suunanud, et teil on asjad nii halvad, käige lepitaja juures, see aitab teie lapsel rööpasse tagasi saada.

Tähendab, et ühe rööpast välja löödud lapse päästmine vajab paljude inimeste koostööd?

Jah, ka kinnisesse asutusse pandud lapse väljumist tuleb ette valmistada. Tal peab olema kuhu tulla, vajadusel peab kaaluma ka vanemlike õiguste peatamist või äravõtmist, sest lapsel pole mõtet tulla tagasi koju, mis on täpselt samasugune nagu lahkudes. Meil tegeletakse Norra kolleegide eeskujul juba nõustamisega , tehakse koostööd koduga, aga alati on inimesi ja võimalusi puudu. Ma usun, et omavalitsused võiks siin olla proaktiivsemad, kui kodust ikka midagi head ei tule, peaks lapse päästmiseks leidma talle asenduskodu.

Mis saab, kui lapse päästmisel advokaadi nägemus teiste osaliste omast oluliselt lahkneb?

Meie jaoks käivad kõige ees lapse huvid ja enda sisetunne. Kui lastekaitse on midagi tegemata jätnud või valesti teinud, juhime sellele tähelepanu. Alati toome ka välja lapse seisukoha, ka siis kui ta ütleb et tapab ennast või kõiki teisi ära või et tema asutusse ei lähe. Lapse esindajana ei ole ma otseselt seotud lapse tahtega, ma võin rääkida ka lapse soovide vastu, kui see lähtub tema parimast huvist. Kui kaebeõigusega laps soovib lahendit vaidlustada, siis seda ma tema nimel kindlasti teen, see on elementaarse kaebeõiguse tagamiseks oluline. Ja kindlasti pole lapse esindaja kuidagi seotud vanemate tahtega, vanemal on õigus võtta endale esindaja. Kuid me peame kindlasti vanemad ära kuulama.

Kas kohtunike ettevalmistus raskete lapsi puudutavate juhtumitega töötamiseks on piisav?

Kohtunikudki on inimesed meie hulgast, nad on väga erinevad. Mõnega on tõesti koostöö parem, vahel olen võtnud otse ühendust kui on vaja kiiret sekkumist. Mõni ei taha, aga mõni ütleb okei, läheme kiiresti kohale. Nooremad kohtunikud on pigem loomingulisemad.

Mida nii inimlikult raskete probleemide rägastikus töötamine Teie enda jaoks annab?

Lapsi esindades tunned alati, et oled õigel poolel. Ma esindan ka vanemaid, kelle soovid ei lähe iga kord minu maailmapildiga kokku, aga lastega seda pole. Ma katsun ka ise õppida uusi asju, teen praegu Tartu Ülikoolis minikraadi laste õigustes. See annab uut hingamist ja uusi töövahendeid.