Kohtus võidu saamine ei tohi mõjuda rahalise karistusena 

Õigusriigis ei tohi kujuneda tavaks, et isik võidab kohtus, kuid jääb ikkagi sisuliselt kaotajaks, sest peab kandma suure osa oma õiguste kaitseks tehtud kuludest ise. 

Annika Peetsalu
Vandeadvokaat, advokatuuri juhatuse liige 

 

Hiljutine „Pealtnägija“ tõstatas väga olulise probleemi: Eesti kohtutes ei hüvitata võidu saavutanud poolele enamasti kõiki õigusabikulusid. Menetluskulude kandmise risk mõjutab aga otseselt seda, kas isik üldse julgeb oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. 

Kohus hindab tagantjärele, kas kulud olid vajalikud ja põhjendatud, arvestades vaidluse keerukust, töömahtu, menetluse kestust ja sisu. Selle põhimõtte eesmärk on arusaadav: kohtumenetlus ei tohi muutuda kaotanud poole karistamise vahendiks. Kuid praktikas on tasakaal paigast ära. 

Probleem ei ole niivõrd seaduses, vaid selles, kuidas seda kohaldatakse. Seadus ei näe ette automaatset menetluskulude vähendamist, kuid praktikas on sellest liiga sageli kujunenud tavapärane lähenemine. Pärast pikka ja keerukat vaidlust ei järgne võitjale sageli selgust, vaid uus vaidlus selle üle, kui suur osa tema tehtud kuludest on kohtu hinnangul piisavalt vajalik ja piisavalt põhjendatud. 

Reaalsuses on harvad need juhtumid, kus menetluse võitnud pool saab tagasi kõik oma menetluskulud. Võib juhtuda, et isiku vastu esitatakse hagi, ta peab end aastaid kaitsma, lõpuks leitakse, et hagi oli alusetu, kuid sellest hoolimata jääb oluline osa tema kuludest tema enda kanda. Advokaadid peavad kliente sellise riskiga juba ette arvestama panema. See ei tohiks olla õiguskaitse tavapärane osa. 

Kõige valusamalt puudutab see füüsilisi isikuid. Eriti terav on probleem siis, kui vastaspooleks on avalik võim või muu tugev institutsioon ning professionaalse õigusabita ei ole sisuliselt võimalik oma õigusi kaitsta. 

„Pealtnägija“ probleemipüstitus võis jätta mulje, justkui paisutaksid advokaadid oma arveid põhjendamatult. Selline käsitlus on eksitav. Ei saa väita, et probleem seisneks üldiselt liiga kõrgetes advokaaditasudes – tasu suurus on advokaadi ja kliendi vaheline kokkulepe ning selle kujundab turul valitsev konkurents. Üksikjuhtudel võib muidugi esineda olukordi, kus kulunõue ei ole piisavalt põhjendatud või dokumenteeritud. Sellisteks juhtudeks ongi kohtul olemas võimalus kulusid vähendada. Kuid üksikute võimalike liialduste põhjal ei saa teha järeldust, et süsteemne probleem oleks advokaatide hinnakirjades või tehtud töötundide mahus. 

Sageli on vaidlus kliendi ja advokaadi jaoks menetluse alguses märksa ebakindlam ja töömahukam, kui see hiljem kohtulahendist paistab. Advokaat peab töö ära tegema ette: analüüsima tõendeid, hindama riske, koostama strateegia, reageerima vastaspoole seisukohtadele ja valmistuma ka sellisteks argumentideks, mida kohus ei pruugi lõpuks otsuses üldse kasutada. Kui menetlus kestab aastaid, ei tähenda see ainult pikka ootamist, vaid ka korduvat ja ajamahukat uuesti süvenemist. Menetluse venimine ei suurenda üksnes inimeste koormust, vaid kasvatab paratamatult ka õigusabikulusid. See, kui pikaks kujuneb menetlus, on aga suuresti kohtu kujundada. Oskusliku menetluse juhtimisega on võimalik menetlusaega mõistlikuna hoida ning kõigi tööaega ja raha säästa.  

Soovitus kasutada õigusabikulude kokkuhoiuks võimalikult soodsa hinnaga õigusteenust või õigusnõustajast üldse loobuda võib aga viia kliendi sootuks ebasoodsa tulemuseni: menetlused venivad veelgi ja õigused jäävad kaitseta. Juba täna on kohtud hädas tehisintellekti genereeritud ülipikkade ja sisutühjade või õiguslikult ebakorrektsete dokumentidega, mis menetlusi aina pikemaks venitavad.  

Sageli unustatakse ka, et advokaadibüroo käive ei võrdu advokaadi isikliku sissetulekuga. Kui avalikus arutelus võrreldakse kohtuniku palka advokaadibüroo tunnihinnaga, jäetakse tähelepanuta, et kohtuniku töötamiseks vajalikud ruumid, tugipersonal, riiklikud infosüsteemid, tehniline taristu ja tööandja kulud on riigi kanda. Advokaadibüroo tunnihind, sealhulgas ka riigi õigusabi puhul makstav tasumäär peab aga katma kogu selle taustasüsteemi ise. Sellest tuleb tasuda mitte ainult advokaadi töö eest, vaid ka büroo pidamise, töötajate, maksude, tehnoloogia ja kutsealase arengu kulud jms.  

Praeguse kohtupraktika järgi on menetluskulude vähendamine vaikimisi lähtekoht, kuigi see peaks olema sisuliselt põhjendatud erand. Kohtud on võtnud endale rolli väljamõistetavaid menetluskulusid automaatselt vähendada. Kui advokaat ja klient on tasus kokku leppinud, tuleb üldjuhul eeldada, et tegemist on turutingimustes kujunenud mõistliku hinnaga. Kohus ei peaks sellesse kokkuleppesse sekkuma rohkem, kui see on vältimatult vajalik selgelt põhjendamatute kulude välistamiseks. Menetlusosaline peab suutma vähemalt üldjoontes prognoosida, milline osa tema tegelikest kuludest võib võidu korral hüvitatavaks osutuda. Kui selline prognoositavus puudub, muutub õiguskaitse isiku jaoks riskiks, mida ta ei pruugi olla valmis võtma isegi siis, kui tal on õigus. 

Lahendus peaks olema lihtne. Reegel on, et kaotaja hüvitab võitja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kulude vähendamine peab jääma erandiks, mida rakendatakse üksnes siis, kui on olemas selge alus järeldada, et mõni kulu ei olnud vajalik või põhjendatud. Kui isik saavutab kohtus sisulise võidu, ei tohi ta jääda rahaliselt kaotajaks.  

Õigusriik ei seisa üksnes heade seaduste najal. Õigusriik seisab ka sellel, kas isikul on päriselt võimalik oma õigusi kaitsta.
Kui ka võidu korral jääb märkimisväärne osa õiguskaitse hinnast üksikisiku või ettevõtja enda kanda, muutub õiguskaitse paljude jaoks näiliseks. 

 

13.05.2026