IN MEMORIAM. Ants Kull (03.05.1961–25.03.2026)
Eesti Advokatuuri, Riigikohtu, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi ühine järelhüüe: In memoriam. Ants Kull.
Veel enne oma 65. sünnipäeva pidi riigikohtunik Ants Kull (03.05.1961–25.03.2026) alla vanduma raskele haigusele. Ema, abikaasa, laste ja nende perede kõrval jäävad endist kolleegi leinama ka Riigikohus, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Eesti Advokatuur ja Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts.
Ants oli peaaegu läbinisti tartlane. Lõpetanud Tartu 10. Keskkooli, siis 1984. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna cum laude diplomiga, jäi ta kõigepealt tööle ülikooli, kus ta oli muu hulgas 1987–1995 riigiõiguse õppejõud. Ülikoolitöö kõrvalt astus Ants advokatuuri ja 1990. aastate alguses sai tema töökohaks Tallinna Esimene Advokaadibüroo. Sealt liikus ta juba mõne aasta pärast tagasi Tartusse, Lõhmuse ja Teeveere büroosse. 1996. aastast oli Ants Kull riigikohtunik, 2004–2014 ka tsiviilkolleegiumi esimees. 2018. aastal tunnustati teda panuse eest Eesti tsiviilõiguse edendamisel Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Riigikohtus oli Ants järjepidevuse kandja. Kolleegina oli ta alati põhjalik ja süvenev, valmis ka uuendusteks ja varasemate seisukohtade ümbervaatamiseks, kui selleks leidus kaalukaid põhjuseid. Ta oli alati tasakaalukas ja härrasmehelikult diplomaatiline, jäädes selliseks ka teinekord tuliseks kippuvate vaidlusküsimuste arutamisel. Ants valdas suurepäraselt kõiki tööriistu, mis aitasid teravaks läinud vaidlusi kolleegide vahel kenasti maha rahustada.
Ei mäleta, et Ants oleks kunagi väga emotsionaalselt oma mõtteid jaganud või kedagi kritiseerinud, pigem ikka tasa ja targu, väärikalt ja väljapeetult, lähteks faktid ja seadus, mitte üksnes tunded või isiklikust kogemusest võrsunud arvamused. Ta oli praktilise meelega, alalhoidlik ja empaatiline õigusemõistja. „Reaalne elu on heitlik ja ettearvamatu“, manitses Ants ühes eriarvamuses kolleege tegemast liiga uljaid järeldusi esmamulje, teooriate ja hetkeolukorra pinnalt. Ta kuulas ning suutis seejärel väga hästi inimkeeli kokku võtta, mis on käsiloleva õigusprobleemi tuum, muutes niimoodi asja kohe palju selgemaks ja hoomatavamaks.
Tsiviilkolleegiumi pikaajalise esimehena oli Ants hea ja hooliv ülemus. Ta korraldas tööd märkamatult ja konfliktideta, ent samas sujuvalt ja tõhusalt. Ta kuulas teisi ja ka päriselt arvestas nendega. Antsu taha ükski asi kunagi seisma ei jäänud, teda võis alati usaldada ja tema peale loota.
Ants oli oma kutsetöös eeskujuks paljudele juristidele ja advokaatidele, innustades neid andma endast parima. Paljud mäletavad Antsu juba ülikooli ajast, kui ta leidis õppejõuna alati aega tudengitele nõu anda, olles seejuures ikka julgustav, ääretult soe ja sõbralik. Ta kohtles noori võrdväärsete kolleegidena ega vaadanud neile ülevalt alla. Oma kutsetöös ja suhtlemises nii advokaadina kui ka hiljem kohtunikuna oli ta alati professionaalne ja põhjalik, lugupidav ja arvestav, aus ja väärikas.
Ants võis küll jääda pildi peale päris tõsise näoga, aga vaevalt on keegi teda näinud tõeliselt pahase või koguni vihasena. Alati heatahtlik, väga heas mõttes uudishimulik ja sõbralik – hoopis niisugusena jääb ta meelde. Ta oli mõnusa, peenetundelise huumorimeelega, kolleegide ja kaaslaste suhtes hoolivalt tähelepanelik. Ta oli vestlustes osavõtlik ja lõi seltskonnas meeleolu, kus keegi ei tundnud ennast halvasti. Ta oli truu sõber, kellele võis alati loota.
Abikaasa Irenega olid nad kursusekaaslased ja ka muidu äärmiselt head kaaslased. Kellele ei tuleks silme ette nende kaunid tantsukaared või kohtumised teatris. Nad ei ole jätnud vist vaatamata ühtegi teatrietendust Tartus, jõudes palju ka Tallinna teatritesse ning Riiagi ooperisse. Ants luges palju ja mõnuga ning oli ka valmis loetud raamatutest rääkima − ikka oma heatahtlikus avatuses, kirjanduse ja elu üle imestades.
Samuti oli Ants Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi aktiivne liige, panustades seltsi aruteludesse laia silmaringi ja tundliku närviga õigusasjatundjana. Seltsi üritustel oli Ants alati kohal. Ta armastas suhelda eri põlv- ja valdkondade juristidega, olles koos abikaasa Irenega paljudele kolleegidele soe võõrustaja nii oma Tartu kui ka Otepää kodus.
Antsu isa oli kuulus kirurg ja ülikooli õppejõud Karl Kull, kelle pühendusteosesse kirjutas ka poeg, pannes oma jutule pealkirjaks „Olla nagu tema“. Ants, Sul õnnestus see hästi. Niisamuti usume, et Sa ise olid hea isa nii oma kahele pojale kui ka suurepärane vanaisa oma lastelastele.
Antsul oli kindel plaan minna pensionile siis, kui kohtunikuametis täitub 30 aastat – ta kavatses asuda koos Irenega pensionipõlve nautima. 30 aastat oleks täis saanud selle aasta lõpus. Elu on ebaõiglane!
Langetame leinas pea ja tunneme kaasa omastele.
Eesti Advokatuur
Riigikohus
Tartu Ülikooli õigusteaduskond
Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts
Kolleegide järelhüüded Antsule:
Vandeadvokaadid Marko Paabumets, Paul Varul, Kaspar Lind, Leonid Tolstov ja endised kolleegid
Ants Kull, nüüd on see lõpetatud! Lahkunud on silmapaistev, tunnustatud jurist, hea kolleeg, abikaasa, isa, vanaisa, sõber, inimene.
Ants Kulli lahkumine oli ootamatu ja valus kõigile, kes teda tundsid ja teadsid.
Ants Kull on olnud eeskujuks paljudele juristidele ja advokaatidele nende kutsetöös. Tema pühendumus õiguse ja õigluse poole õigusemõistmises ei ole jäänud tähelepanuta ning on innustanud paljusid kolleege andma endast alati parim. Ants Kulli elutöö on olnud tihedalt seotud õiguse ja õigusemõistmisega. Minu esimene kokkupuude Antsuga kolleegidena oli kohtusaalis, kus esindasime pooli. Ants on olnud alati kolleegide suhtes lugupidav ja arvestav. Oma kutsetöös, siis kas advokaadi või kohtunikuna, või suhtlemises, on Ants alati järginud eetikanorme, olnud aus ja väärikas kolleeg.
Antsu jaoks olid tähtsal kohal tema pere, abikaasa, lapsed, lapselapsed ja sõbrad. Antsu iseloomustas tema elurõõm, vaimukus, huumorimeel, uute teadmiste ja kogemuste saamise soov. Ka raske haigus ei murdnud tema elurõõmu ja elutahet. Kohtumisi Antsuga jään alati meenutama. Ta oli vestlustes osavõtlik ja lõi seltskonnas meeleolu, kus keegi ei tundnud ennast halvasti. Ta oli truu sõber, kellele võis alati loota.
Antsu lahkumine on kurb. Kui sinu kõrvalt kaob keegi lähedane, tekib tühjus, mida täita ei saa. Kuid jäävad mälestused, mis ei kao.
Ants, sa olid armastatud, Amatus es.
Jää Jumalaga.
***
Antsu juures rõhutaksin kõigepealt tema professionaalsust ning põhjalikkust, ta oli seda nii töös advokaadina, riigikohtunikuna kui õppejõuna. Samas on tema puhul väga sobiv meenutada ühte juura baastõde- ius est ars boni et aequi – õigus on headuse ja õigluse kunst. Seda kunsti Ants Kull valdas ning selle poole pürgis, talle oli kohtunikuna väga tähtis, et lahendid ei oleks pelgalt õiguslikult korrektsed, vaid et probleemid saaksid ka õiglase lahenduse. Headus ja heasoovlikkus olid Antsule inimlikult loomuomased, ta oli hooliv, tähelepanelik ja väga hea huumorimeelega.
Olles olnud pikka aega riigikohtunik ja ka tsiviilkolleegiumi esimees, on Ants Kulli panus eraõiguse arendamisse oluline ja tähelepanuväärne. Riigikohtu lahenditel on konkreetse kaasuse lahendamise kõrval õiguskorrale märksa laiem mõju, kuna siin esitatud seisukohad on määrava tähendusega õiguse kohaldamisel ja kohtupraktika kujundamisel.
Jääme mäletama Antsu kui silmapaistvat professionaali ning kui väga head inimest ja säravat isiksust.
***
Mäletan, et seoses kursusetööga kohtusin temaga Riigikohtus tema kabinetis ning see kohtumine on mul kuidagi eredalt meeles, sest ta oli väga julgustav. Tudengi jaoks on see hästi oluline, sest ega teisel kursusel ju teadmised on üsna napid ja kipud arutlustega ummikusse jõudma. Siis ongi hea, et keegi julgustab ja suunab ning teeb seda lihtsalt ja arusaadavalt nagu tema seda tegi.
***
Minu esmatutvus Antsuga ulatub ligi 30 aasta tagusesse aega, kui mina olin veel noor õigusteaduskonna tudeng ning Ants täitis riigikohtuniku ameti kõrvalt ülikoolis õppeülesandeid. Kõrge kohtuniku ja noore tudengi positsiooni vahel haigutas kuristik, kuid Ants ei lasknud seda iial tunda – ta leidis minu jaoks isiklikult aega, oli ääretult soe ja sõbralik ning suhtus minusse kui kolleegi. See suhe säilis ka hiljem kogu karjääri vältel. Kuigi advokaadil ei ole kohtuniku kabinetti asja ning nende ametite vahel püsib nähtamatu müür, saime eraeluliselt väga hästi läbi. Viimastel aastatel ristusid meie teed aeg-ajalt Otepääl, Antsu ja Irene armsa suvekodu kandis. Sügavat kahetsust tekitab teadmine, et oleks võinud tihedamalt kohtuda ja mitte otsida sisemisi vabandusi kiirest elutempost. Nüüd jääb üle mälestada ja tunda kaasa lähedastele.
***
Avaldame Ants Kulli perekonnale, lähedastele ja sõpradele sügavat kaastunnet.
Ants Kulli ärasaatmine toimub neljapäeval, 2. aprillil kell 12.00 Tartu Pauluse kirikus.
Ärasaatmisele järgneb peielaud ülikooli vanas kohvikus, kuhu kõik on oodatud!
Peielauda tulijatel palutakse endast teada anda e-posti aadressil marika.koppel@riigikohus.ee hiljemalt teisipäeval, 31. märtsil kella 17-ks.
Lähedased paluvad pärgi ja suuri lillekimpe mitte tuua, oodatud on lõikelilled.
27.03.2026