Järgneb intervjuu Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi pälvinud perekonnaõiguse advokaat Helen-Lumelille Tombergiga:
Palju õnne teenetemärgi puhul! Kas see tuli suure üllatusena?
Väga suure üllatusena. Sõbrad teatasid, ma esialgu arvasin, et teevad nalja. Ma olen väga tänulik selle tunnustuse üle.
Teid pärjati kui advokaati ja laste õiguste eest seisjat, milles Teie teened siis seisnevad?
Kolleegidega advokatuurist pakume Lastekaitse Liidu kaudu nõustamist. Programm “Hea nõu lastega peredele” kestab varsti juba viisteist aastat. Anname lapsevanematele muredes nõu, mis on nende õigused ja kohustused, kuidas oma probleemile lahendust hakata otsima. Me ei tegele seal küll iga juhtumiga asjaajamise tasandil, aga anname peredele otsa kätte, kust alustada. Ei küsita mitte üksnes hooldus- ja suhtlusõiguse ning ülalpidamise kohta, aga ka alaealiste töötamise kohta, pärimisõiguslike ning alaealistele kuuluva vara käsutamise võimaluste kohta.
Kas enda praksises esindate ka alaealisi?
Laste esindamisega tegelesin pikalt, aga praegu tegelen perekonnaõiguslikes vaidlustes vanematega, peamiselt esindan neid kohtus. Teate, ma pean ütlema, et vanemaid esindada on keerukam, sest sealt tuleb kaasa palju selliseid emotsioone, mis ohjamata jätmise korral võivad muutuda täiesti iseseisvaks osaks kohtuvaidlusest. Probleemid algavadki ju üldjuhul vanematest, mitte lastest. Laste esindamisel tuleb fookuses hoida lapse huve. Eelduslikult on lapse huvi lisaks turvalisele kasvukeskkonnale ka selle järele, et tema elus osaleksid mõlemad vanemad. Kas ja kui palju see viimane päriselus tõele vastab, sõltub, muidugi, konkreetsest perest ja asjaoludest. Vanema esindamine nõuab esindajalt tugevat selgroogu ja taktitundelist ütlemisjulgust, sest konfliktis oleva vanema hirmu tõttu – ennekõike on vaidleval vanemal hirm kohtuvaidluse tulemusel kaotada oma laps – võib tal olla raske mõistlikke lahendusi omaks võtta või teise vanema õigustega leppida, eriti kui lahkumineku
valu on veel väga värske. Vanemas realistlike ootuste loomine, praktiliste lahenduste pakkumine ja julgus teadmised teise vanema õigustest oma kliendini viia, vahel mitu korda, on kohtuvaidluse foonil keeruline, aga ülioluline. Vastumeelse sõnumi eest nuheldakse ju ikka esmalt sõnumitoojat.
Mille üle vaidlemisele Teie päevad kuluvad?
Perekonnaõiguslikes vaidlustes on peamised küsimused ikka isiku- ja varahooldusõigus, suhtlusõigus, ülalpidamiskohustuse täitmine, varalised vaidlused endiste abikaasade või elukaaslaste vahel. Küll ei saa üks vanem lapsele ligi, küll ei lepita lahku minnes kokku olulistes asjades, küll ei osaleta lapse kulude katmises. Heidetakse ette, et asja lahendavad ametnikud, sh kohtunikud, ei tunne ära ühe endise abikaasa või elukaaslase füüsilist või vaimset vägivaldsust. Ja seda ongi väga raske tuvastada, sest lähisuhtevägivald on pigem peitkuritegu. Kannatanud ei kipu ka lähedase vastu ütlusi andma.
Kohtu lauale jõuavad ennekõike juhtumid, kus lahku läinud vanemate konflikt on väga suur, ja siis on alaealise esindaja eesmärk suunata vanemad kasvõi elementaarsele koostööle laste huvides. Vanema esindaja ülesanne on aga suunata klienti mõistlikkusele, pakkuda välja erinevaid praktikas elujõuliseks osutunud valikuid. See vajab külma närvi ja julgust kliendile ka ebameeldivaid tõdesid öelda. Sellises olukorras klient on ju ärev ja kahtlustab kõiki.
Mis teie kogemus ütleb, kas perekonna purunemise üle elanud inimestele jääbki selline kahtlus sisse?
Perekonna purunemisel tundub ikka, et maailm lõpeb. Eks maailm sellisena, nagu seda teati, ongi lõppenud. Uus olukord on tundmatu, tundmatuse ees on hirm. Kuidas ma endaga ja maailmaga toime tulen, kui ma oma kodu kaotan? Kuidas ma suudan säilitada tasakaalu, et lapsi toetada – ka laste jaoks on olukord uus. Kuidas ma rahaliselt hakkama saan? Kas meie ühised sõbrad valivad poole või suudavad jääda sõpradeks mõlemale? Kas ma kanaliseerin pettumusest tekkinud viha endise elukaaslase vastu laste abil või säästan lapsi ega pane nendele koormat valida vanemate vahel, teadvustades, et laste armastus kummagi vanema vastu ei ole muutunud? Õnneks ei ole endale psühholoogilise toe otsimine ja vastuvõtmine täna enam sildistav ja emotsionaalset intelligentsust hinnatakse kõrgemalt.
Aga kui ka aastaid hiljem ei suudeta lapsi viisakalt “jagada” ja heatahtlikult mõlema vanema rolli hoida, kui seitse-kaheksa aastat hiljem peab minema kohtusse, et oma last näha, siis on kusagil ikka suurem viga sees. See viga on vanemates, aga iseenda peegelpilti lähemalt uurima ei kiputa. See peegelpilt võiks panna küsima, kas ma ise olen teinud kõik õigesti, või on ikka minus ka viga? Kas ma olen kedagi ebaõiglaselt kohelnud, kas ma olen kedagi alandanud või solvanud? Või kui laps mind tõrjub, kas kuskil on ka minu väärkäitumine või on põhjuseks ainult lapsega kooselava vanema eesmärk mind lapse elust kõrvaldada, last minust võõrandada?
Ning teiselt poolt, kui ma ka aastaid hiljem tunnen, et ei suuda last teisele vanemale anda, toetada lapse suhet teise vanemaga, kas ma siis ikka veel kardan lapsest ilma jääda? Kas nüüd juba sellepärast, et laps on aru saanud, et ta on minu pärast oma teisest vanemast ilma jäänud ja heidab seda mulle ette? Lapse võõrandamist teisest vanemast peetakse lapse väärkohtlemiseks, elupõliseks traumaks lapsele, sest selle tagajärjena nähakse täiskasvanueas usaldamatust lähisuhetes ning elamist mahajätmishirmus.
Näiteks liiklejana tundub enda viga vist lihtsam tunnistada kui lapsevanemana?
Jah, tundub, et vanemluses on oma vigade tunnistamine kõige raskem. Lapsed on tavaliselt vanema elu prioriteet. Kui sa oled enda meelest püüdnud olla nii hea ema või isa kui võimalik, kuidas siis leppida mõttega, et oled mingis küsimuses valesid valikuid teinud? Eksimine ei tähenda läbi kukkumist, kuid tuleb julgeda astuda lapse kingadesse.
Vanemad kipuvad tunde jahenemist teise vanema vastu omistama ka lapsele, kuid kui pere enam ei toimi, ei tähenda see lapse armastuse lõppemist teise vanema vastu. Laps igatseb ikka mõlemat vanemat samamoodi kui varem. Mul on olnud kaasusi, kus ma olen esindanud kohalikku omavalitsust laste eraldamisel perest. Need juhtumid on eranditult olnud seotud vanemate alkoholi- või narkosõltuvustega sinnani, kus laste viibimine koos nendega on muutunud lastele ohtlikuks. Aga ka selliseid vanemaid, kes on jätnud oma pisikesed külma, tühja kõhuga ja hooletusse, igatsevad needsamad lapsed piiritult ega taha nende vanemate juurest ära viidud saada.
Kõlab, nagu vajaks see lisaks õigusteadmistele ka psühholoogi ja nõustaja oskusi?
Advokaadi töövaldkondadest on perekonnaõiguse juhtumites tõesti õiguse osakaal suhteliselt kõige väiksem. Aga me oleme siiski kõigest juristid, me võime ju omandada erinevaid mikrokraade ja võtta koolitusi , aga me pole siiski psühholoogid. Me ei saa anda inimesele psühholoogilist nõu, me saame ainult öelda, millised praktilised lahendused meie töökogemuse põhjal elus töötavad ja millised mitte.
Metallidetektori hankimiseks ma lausa pean koolituse läbima, väikese inimese suureks kasvatamiseks mitte. Äkki peaks?
Ega keegi pole valmis lapsevanem. Hea on, kui keegi saab aru, et vajab nõustamist ja uut vaatenurka, mustri muutust. Käituda sajandat korda samal viisil ja oodata teistsugust tulemust ei näita (tunde)tarkust. On päris häid vanemluskoolitusi ja ega need kellelgi mööda külgi maha ei jookse.
Ikka näeme inimesi, kel on puudu suhtlemisoskustest, oskustest stressi- ja emotsioonide juhtimisel. Aga ma räägin sellest siiski kohtuvaidluste kontekstis, absoluutne enamus vanematest suudavad lahkuminekuga kaasnevas elukorralduses kokkuleppeid leida omavahel.
Kui tihti juhtub, et vaidlustes vanemaid esindades satute hoopis kättemaksuhimu juriidiliseks esindajaks?
Kui klient “teab ise paremini”, kuidas asja ajada ja kuidas valusat sõda eskaleerida, siis ei ole tal ju advokaati vaja, eks. Advokaat ei ole kliendi hääletoru. Olen oma klientidega algusest peale aus, üsna pikk praktika on mind enda arvates õpetanud, mis kohtumenetluses töötab ja mis mitte. Kui vanema valmisolek sõda pidada ei ole kohtupraktikat arvestades perspektiivikas, siis kuuleb mu klient seda kõigepealt minult. Aga kui elu perekonnas ei ole olnud selline, mis oleks lapsele turvaline, kui on tõendatav teise vanema ohtlikkus, on advokaadi ülesanne aidata vajalikud tõendid kokku korjata ja kohtule esitada, siis ei saa kokkuleppest juttugi olla.
Varalistes, asjaõiguslikes, võlaõiguslikes või pärimisõiguslikes vaidlustes ei ole leplikkus ja empaatia esmatähtsad, raha on külm ja allub matemaatikale. Perekonnaõiguslikud vaidlused on hoopis teistsugused, reguleerivad elulisi suhteid, kus mõistlikkus ja empaatia on olulised. Ma tavaliselt ütlen kliendile, et keegi ei saa keelata teda teise poole elu kibedaks tegemast, aga kohtus see ei tööta ja võib anda bumerangina tagasilöögi. Et kui ta soovib, võib teha, aga suure tõenäosusega saab ise pihta. Üldiselt kliendid kuulavad ja usuvad ka. Võib-olla mu kortsud veenavad… Aga on ka neid, kes kohe ei usu ja tahavad teist arvamust. Seda toetan alati, soovitan siis ise teisi perekonnaõiguse advokaate. Klient peab saama teha teadmisel põhineva valiku.
Intervjuu: Lauri Linnamäe