Riikides, kust jagatud vanemluse põhimõtte üle võtsime, on tänaseks hakatud selles kahtlema, ütleb alaealisi esindav vandeadvokaat Tiina Mare Hiob. Hooldusõiguse vaidlustes võib vanemluse „pooleks“ jagamine tekitada samapalju ebaõiglust, kui nullindateni kehtinud „vaikimisi emale“ põhimõte.
Järgneb intervjuu Tiina Mare Hiobiga.
Kas võtsite alaealiste esindamise advokaaditöös enda eesmärgiks või tuli see ise Teie juurde?
See juhtus töö käigus. Ma õppisin varastel 90ndatel Toronto Ülikoolis psühhiaatriliste patsientide õiguste kaitset ja sattusin inimesi esindama teovõime asjades. Lastele polnud ju esialgu eraldi esindajat ette nähtud, see on tulnud Eesti õiguse kaasajastamisega, ÜRO laste õiguste konventsioon nõuab, et lapse hääl peab teda puudutavates asjades olema esindatud. Nii sattusin ka määratud kaitsjana esimeste alaealiste esindamiste juurde.
Kuidas Te enda jaoks lahendate olukorrad, kus lapse soov pole sama, mis lapse huvi?
Siis tuleb ka lapse soov kohtule teatavaks teha, kuigi see pole kohtule siduv. Mõnikord pole lapse seisukoht mitte tema soov, vaid talle pähe õpetatud vastused. Tänapäeva vanemad teavad juba väga hästi, et lapsele määratakse näiteks hooldusõiguse küsimuses esindaja. Nii juhtub, et lapse vastused sõltuvad advokaadiga kohtudes või ka kohtus sellest, kumma vanema juurest ta parasjagu tuleb.
Te näete palju katkiseid perekondi, ka väga inetuid juhtumeid. Kuidas kaks lapsele parimat soovivat vanemat jõuavad selleni, et kasutavad last üksteise ja kohtu manipuleerimiseks?
Neis peredes, kus käib äge vaidlus hooldusõiguse üle, on tavaliselt vanemate vahel õhus ka muud lahendamata probleemid. Enamasti on need varalised vaidlused. Kui suurte erimeelsuste saatel käib vara jagamine, loobitakse vastastikkuseid nõudeid, veetakse sageli selle tüli vahele ka laps. Mulle jääb sageli mulje, et siis pole vanemate eesmärk enam lapse huvide kaitsmine ja suhtlemise kokku leppimine, vaid üksteisele ärategemine. Ma olen seda praktikas palju näinud, et raha üle vaidlevad vanemad jõuavad lõpuks hooldusõiguse üle vaidlemiseni. Kui lapse üle protsessitakse enesekehtestamise nimel, ei tule sellest vaidlusest keegi võitjana välja. Aga mõned vanemad käivad ka lihtsalt üksteisega kohtus suhtlemas.
Kuidas see täpsemalt käib?
See on viis, kuidas teist vanemat enda jaoks pildil ja käeulatuses hoida, endaga suhtlema sundida, võimalus ka iga kord uuesti kõik enda etteheited esitada. Eks kohtud püüavad seda piirata ja ilma hea põhjuseta kogu ajalugu mitte üles võtta, kuid seda üritatakse. Seda juhtub sagedamini siis, kui teine vanem on näiteks lapsega lahkunud või ei luba last kohtuma. Kui on soov lõputult vaielda, siis võimalusi selleks jätkub. Ainuüksi hooldusõiguse küsimuses on kõigepealt kohtueelne menetlus, siis riiklik perelepitus sotsiaalkindlustusameti kaudu, kui ei õnnestu siis kohtumenetlus, kohus püüab uuesti lepitusele suunata, lepitaja teeb enda tööd viis korda ja kui vaja, siis veel viis korda. Kui ei õnnestu, siis uuesti kohtus, kus võib sageli kuluda aasta või enamgi. Kogu see aeg saab teist vanemat pildil hoida ja suhtlema sundida. Poole jaoks, kes ei suuda lahti lasta, pole see küll kvaliteetaeg, aga siiski ühiselt veedetud aeg.
Kuidas selle vahele jäämine lapsele mõjub?
Väga palju sõltub sellest, kui palju inimesed tahavad ja oskavad teineteisele haiget teha, kui palju lubavad endale haiget teha. Aga lapsel nende inimeste vahel on antennid peas püsti, ta tajub olukorda ka sõnadeta ja tõlgendab seda enda jaoks. Ta kannatab kindlasti väga palju. Väga mürgiste suhete vahel peab laps, kelle elukorralduseks on määratud näiteks võrdne vanemlus, ennast kuidagi kaitsma olukorras, kus ta vahetab pidevalt kodu ja kummaski kodus teisest vanemast hästi ei räägita, püütakse teisest vanemast lahku kasvatada. Sageli kasutatakse last pisikese sidemehe või salakuulajana, uuritakse kes käis, kes helistas, mida ema või isa rääkis, ja küsitakse lapselt palju miks-küsimusi, mis on lapsele rasked.
Milline on siis tõhusaim viis sellise ülekohtu heastamiseks?
Eks seda, kuidas aidata saab, otsustavad seadusandja ja kohus. Minu arvates ei ole praegu tavaline 50-50 vanemlus alati õige, sest laps peaks suutma tajuda, kus on tema kodu. Täiskasvanutena eeldab enamik meist, et meil on üks nö päriskodu, sama vajab ka laps. Kui suhted on sassis, kipub juhtuma, et üks vanem ostab Playstationi ja teine iPadi, kumbagi kaasa ei anta – kasutad ainult minu juures. Laps võtab selle elustiili aga kiiresti omaks, õpib seda ära kasutama, tema suhe vanematega muutub merkantiilseks. Laps peab ju kuidagi ennast kaitsma, enda jaoks välja mõtlema, miks ühe või teise vanema juures on hea – sest ema ostis hobuse või isa jahi. Laps on ju loomult heatahtlik ja ta püüab ka maailmast enda jaoks hea välja sõeluda, uskuda et maailm on hea ja inimesed on head, et teda armastatakse siiralt. See on tema jaoks ainuõige enesekaitse viis.
Võrdselt jagatud vanemlust, mille suhtes Teie kriitiline olete, peetakse ju üldiselt pigem edumeelseks lahenduseks? See tundub suur edasiminek mitte üldse ammusest kohtupraktikast, kus laps jäeti pea alati emale.
Aga tõekspidamised ongi väga volatiilsed, kümme-viistest aastat tagasi polnud mõeldav, et lapsele määratakse kaks elukohta. Lapse alati emale jätmine polnud samuti õiglane. Õiglane on, kui laps elab seal, kus tal on parim elada.
Jagatud vanemluse praktika tuli Skandinaaviast ja oleme enda sisetunnet alla surudes võrdse vanemluse omaks võtnud. Minu küsimus on, et keda me sellega tegelikult kaitseme, kas vanemate mugavust või lapse huve? See on lihtsalt täiskasvanutele kõige vähem ebamugav lahendus. Seda peab kindlasti väga isiklikult ja iga kord põhjalikult kaaluma, kas see on ka lapse jaoks parim. Riigid, kust me selle tõekspidamise üle võtsime, Taani ja Rootsi, on tänaseks järeldanud et vahelduv vanemlus pole lapsele parim. See võib lastele kaasa tuua ärevushäireid, terviseprobleeme, isegi enesetapud võivad teatud vanuses olla seotud sellega, et lapsel pole maailmas päris oma kohta ja ta peabki enda pambukestega iga nädal edasi-tagasi liikuma.
Riigikohus tegi 2018. aastal näidislahendi ära, kus laps määrati elama nädala ühe vanema juures Tallinnas ja nädala teise juures Riias. Kohtud võtsid sellest innukalt eeskuju, aga tänaseks on Riias elanud vanem Tallinnas tagasi ja lapsel on Tallinnas kool ja muu elu.
Ehk lahend lahendiks, lõpuks peab vanem ikka ise vastutuse võtma?
Jah. See oli juriidiliselt õpetlik lahend, aga inimesena tekib sellist väikest, pambukestega last üksinda bussis kahe pealinna vahet sõitmas nähes küsimus, kes sellest nüüd õnnelikumaks sai. Laps kindlasti mitte, laps oli selle keskel nagu pisike kaugtööline, kes Riiga tööle käis. Pereasjades on igale juhtumile põhjalikult otsa vaatamine väga oluline, küsimuse all on lapse tulevik.
Teatud muutustest vanemate võrdsuse paradigmas ja vajadusest lähtuda eelkõige lapse huvidest räägib ka Riigikohtu hiljutine lahend 2-21-5895. See ütleb sõnaselgelt, et vanemate ühine hooldusõigus ei taga lahus elavatele vanematele veel õigust lastega suhtlemiseks võrdse aja jooksul.
Minu teada on ka Eestis alustatud projekti, kus võetakse kokku Skandinaavia kõige uuemad peremudelid, psühholoogide seisukohad, kasvatusteadlaste uusimad teadmised, mis räägivad et vahelduv elukoht ei ole lapse jaoks sageli parim. Vanemal peab üldjuhul olema õigus lapsega suhelda ja kohtuda, aga lapsele pole alati parim pidada kaht võrdset elukohta. Sotsiaalkindlustusamet on lahenditest ja vahelduva vanemluse praktikast järeldused teinud, olukordi monitooringud ja leidnud, et kõik pole kaugeltki nii hästi lahenenud kui loodeti, minu teada kavatsevad nad nüüd sellega tegelema hakata. Eesmärk on tuua kohtusüsteemi ka teistsuguseid vaatenurki ja teadmisi.
Millised on korduvad mustrid, mis peresid teie juurde toovad?
Tolstoi ütles Anna Kareninas, et pered on õnnelikud ühtmoodi, õnnetud igaüks isemoodi. Kuid õnnetud olukorrad kipuvad siiski korduma. Kõige õnnetumad on juhtumid, kus lapsega koos elav vanem võõrandab last teisest vanemast. Teine vanem ongi mõnikord väga halvasti käitunud ja hooldusõiguse piiramine võib olla õigustatud. Kuid kurvaks teeb, kui täiesti tavalised inimesed demoniseerivad teise vanema lapse jaoks nii ära, et laps ei tahagi temaga kohtuda, usubki et teine vanem on halb, räpane, kodu haiseb jne. Sellest saab aru täpsustavate küsimustega, laps ei oska sageli kirjeldada, mis siis teise vanema juures konkreetselt valesti on. Siis on põhjust arvata, et need väited pole päris lapse enda suust pärit.
Ideaalis suudaks inimesed viisakalt lahku minna ja lõpuks ehk isegi rõõmustada üksteise uue elu üle.
Kas Teie kogemus näitab, et täiskasvanud ei oska suhet lõpetada?
Ma arvan küll, et suur hulk inetuid vaidlusi tuleb sellest, et tegelikult on lapsevanemate suhe lõpetamata. Mahajäetu on inimlikult alati solvunud. Lahkujal terendab uus elu ja ta on õnneseisundis, samas selja taha jäänu tekitab süütunnet, mis on ebameeldiv ja mida üritatakse vältida. Juhtub, et siis hakatakse koos uue elukaaslasega teist vanemat demoniseerima. Süütunne on raske taluda, seepärast on inimesel ka endal motiiv uskuda maha jäänud vanemast palju halba. Selline on tegelikult lõpetamata jäänud suhe, ja sageli pingestavad olukorda veelgi ka varalised erimeelsused.
Mida need inimesed on teinud, kes on suutnud vimmast üle saada?
Vimmast eemaldub inimene, kes on suutnud eluga edasi minna. Ma ei pea silmas uut suhet, vaid hüljatu rollist välja astumist. Kes ei astu, selle vimm ainult süveneb ja tekitab uusi hingehaavu, mis läheb üle vihaks – miks mina pean taluma ja üle elama, kui teise elu õitseb nagu lilleke. Inimesed saaks kindlasti suhete lõpetamisega paremini hakkama, kui käiks psühholoogi juures. Lihtsam on minna ise psühholoogi juurde, kui aastaid hiljem sattuda psühhiaatri juurde.
Kas varalised kokkulepped kooselu või abielu algul peaks kasvõi laste huvides saama normiks?
Need aitaks lahkumineku korral kindlasti probleeme leevendada. Noored ei abiellu ju lepingute vaid armastuse pärast, iga paar usub et erinevalt kõigist teistest läheb meil hästi. Kui asjad juhtuma hakkavad, on juba hilja varalepinguid tegema hakata. Eriti tahaks kooselulistele paaridele südamele panna, et korrastage enda varalised suhted ära. Liiga tavaline on, et üks kasvatab lapsi, hoolitseb kodu eest, teine teenib head raha, ning suhte lõppedes on „lapsed sulle, vara mulle“.
Hooldusõiguse vaidlustes on paremal järjel vanemal lihtne öelda „lapsel on minuga parem“. Ma tagan parema elukvaliteedi, sest elab majas, tal on tuba või korrus, meil on jaht ja kaikoht Vahemerel, laps on jahil õnnelik ja lapsehoidja hoolitseb, suudan lapse viia eralennukiga reisile, teine vanem elab hruštšovkas ja ei suuda, mõelge ise kus lapsel parem on. Aga on tehtud kohtulahendeid ja tehakse edaspidigi, kus öeldakse et vanema varaline seisund ei taga, et ta suudab hooldusõigust paremini teostada, jõukus pole nii asjakohane kui lähedane ja hingeline side lapsega. Vanemlik side ongi lapsele vajalikum kui kaikoht. Kuid eks hingeline side on tõendamiseks paras pähkel, siin on ka lastekaitsest vahel palju abi.
Kuidas sellisest seisukohast üldse aru saada – minu juures on lapsel parem, sest ta saab olla lapsehoidjaga?
Motiiv võibki olla mitte lapse endale saamine, vaid teiselt lapse äravõtmine. Need on äärmuslikud näited, aga siiski elust.
Kuidas sellised rasked, palju ebaõiglust ja väiklust sisaldavad lood Teile isiklikult mõjuvad?
Tuleb osata ennast distantseerida. Mul on alatiseks meeles suurepärase targa inimese Aleksander Glikmani noortele advokaatidele koolitusel antud õpetus: „Kallid noored kolleegid, töö on tellija materjalist“. Sellest on umbes 40 aastat möödas, aga see õpetus on mind hästi palju aidanud.