Tagasi

Sõjakohtute institutsionaliseerimine pro et contra

12. veebruar 2018 15:53

Sõjakohtute institutsionaliseerimine pro et contra 

Käesolevas blogipostituses jagavad oma mõtteid sõjaõiguse teemal kohtunikud ja riigikaitseõiguse revisjoni komisjoni liikmed Daimar Liiv ja Andres Parmas.

Tallinna Halduskohtu kohtunik, n-ltn (r), riigikaitseõiguse revisjoni komisjoni liige Daimar Liiv:

Emeriitadvokaat Kaido Pihlakas on väga õigesti välja toonud lünga meie õigussüsteemis ja kohtute valmisolekus tulla toime parimat võimalikku riigikaitset tagavate eriliste ülesannetega võimaliku sõjaseisukorra, aga ka muude pikemaajaliste erikordade ajal. Tema tugeval toetusel ja eestvedamisel on EROKi juristide sektsioon juba viis aastat korraldanud rahvusvahelist konverentsi, millel on arutatud Eesti õigussüsteemi valmisolekut toimetulekuks eelkõige militaarõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemidega. Viimasel kolmel aastal (2015–2017) on suurema tähelepanu all olnud kohtumõistmise ja seda toetavate süsteemide institutsionaalne korraldus ja toimimine eriolukordade ajal. Muu hulgas on võrdlevate ettekannetega esinenud Soome, Läti, Ukraina, Saksa, Ungari ja Iisraeli vastava valdkonna tippasjatundjad.

Kogu arutelust on välja joonistunud kaks eriti selget teemat: esiteks see, et muutunud julgeolekuolukorra ja relvakonfliktide iseloomu tõttu on nõudmised õigussüsteemi efektiivseks ning riigikaitset ja õiguskorda tugevalt toetavaks kiireks tegutsemiseks (eriti inimõiguste tänast taset arvestades) oluliselt kõrgemad, kui need olid veel paarkümmend aastat tagasi. Teiseks tajuvad paljud rahuaega nautinud riigid, et uues olukorras ei piisa ainult pealiskaudsest õiguslikust regulatsioonist ja ebamäärastest institutsionaalsetest lahendustest, vaid teemaga tuleb tegeleda põhjalikult ning töötav süsteem tuleb tagada nii õiguslikult, materiaalselt kui ka asjaga tegelevate isikute korraliku ettevalmistamise kaudu. Eriti oluliseks on seejuures muutnud võimalus ilma viivituseta käivitada vajalik uurimine ja kohtumõistmine asümmeetrilise sõjategevuse (nn rohelised mehikesed, sõjakuulutuseta sõjapidamine, laiaulatuslikud terroriaktid jne) korral, et oleks kiiresti võimalik legitimeerida ja tagada riigivõimu tavaolukorrast oluliselt jõulisem tegevus ja sõjalise või politseijõu efektiivne kasutus. Ka meil on oma õpetlik kogemus õigussüsteemi kiirest ja tavaolukorrast erinevast kasutusest olemas nn pronksiöö sündmuste tõttu, mis tõid välja mitu olulist puudujääki nii õiguslikus ja organisatoorses baasis kui ka valmisolekus sellises olukorras tegutseda. 

Kaido Pihlakas elukogenud ja targa inimesena leiab väga õigesti, et turvasüsteeme tulekahju ajal paigaldama hakata on hilja. Tahaksin eraldi välja tuua, et tema artiklis on selle mahu piiratuse tõttu võimaliku loodava Riigikaitsekohtu kui sõjakohtu teemat käsitletud ainult väga üldiselt. Samas on ta advokaadile omase delikaatsusega viidanud sel teemal esialgu avalikkuse eest veel suhteliselt varjatult toimuvale arutelule, kus riigiasutused praegu kahjuks ei soovi tõsiselt kuulata selle valdkonnaga tegelenud kogenud juristidest reservohvitseride arvamust ja kaaluda erinevate institutsionaalsete lahenduste tugevaid ja nõrku külgi. Kõige suurem veelahe jookseb arutelus hetkel just sõjakohtu institutsionaliseerimise vajaduse küsimuses. Kuna see teema on väga tõsine, siis märgiksin, et mitmetel ametnikel on praegu arusaam, et õigussüsteemi ja ka erilise sõjakohtupidamise saab efektiivselt tagada tulevikus läbiviidava tööalase spetsialiseerumise kaudu rahuaja kohtusüsteemis. Nii Kaido Pihlakas kui ka allakirjutanu on aga seisukohal, et palju efektiivsem, mõistlikum ja riigikaitse seisukohast parem oleks Riigikaitsekohtu institutsionaliseerimine näiteks Soome või Iisraeli eeskujul. See aitaks justiitssüsteemi ja riigikaitsekorraldust tundes, aga ka lihtsalt terve mõistuse seisukohast lähtudes muu hulgas kaasa selgema vastutuse (konkreetne kohtu juhtkond), parema väljaõppe korraldamise, rahvusvaheliste suhete ja ka vajaliku institutsionaalse koostöö väljaarendamisele kaitsevägedega. Lisaks sellele oleks võimalik vältida enamikku institutsionaalsetest karidest – alates kohtualluvusest, kohtunike pädevusest, ohvitseridest kaasistujate nimetamisest kohtukoosseisu, paindlikust kohtupidamise kohast ja ajast, vajalike ühtsete tegevusjuhendite väljatöötamisest ning institutsionaalsest alluvusest ja koostööst Kaitseväega jne, mis paljudes kohtutes laiali olevate kohtunike puhul tekitavad juba korralduslikust küljest palju raskesti lahendatavaid ja ametkondlikke probleeme. Lõpetuseks loodan väga, et Kaido Pihlaka veetud diskussioon muutub lähiajal tõsiseks ja kõigi asjaga tegelenud isikute argumente kaasavaks aruteluks ka riigi tasemel, mitte ei üritata seda bürokraatlike meetmetega „kalevi alla“ lükata. Millegipärast usun ikka veel, et suure elukogemusega ja laialdaste erialateadmistega juristidest ohvitseride seisukohad ja arusaamad väärivad oluliselt suuremat tähelepanu ning saavad lähitulevikus asjatundliku arutelu osaliseks.

Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik, n-ltn (r), riigikaitseõiguse revisjoni komisjoni liige Andres Parmas

Õige on see, et riigikaitse jaoks tuleb ära kasutada erialaspetsialiste, kuid juristide puhul tähendabki see eeskätt õigusnõunike ettevalmistamist ja kaasamist. Praegu on Eesti kaitsejõudude juriidilises teenindamises arenguruumi nii rahvusvahelistel missioonidel kui ka igapäevases väljaõppes ja võimalikku relvakonflikti silmas pidades. Ei saa aga nõustuda sellega, et olulisim, mida juristid võiksid kaitsejõududele pakkuda, on sõjakohtupidamise süsteem ja konkreetsemalt spetsialiseeritud erikohus, mis arutaks kaitsejõududega seonduvaid kohtuasju. Kohtupidamine pole kindlasti mitte kaitsejõudude funktsioon ning on vale ja isegi ohtlik hakata seda üldse mingilgi viisil kaitsejõudude korraldusõiguse alla suunama.

Rääkides kohtusüsteemi kriisideks ettevalmistamisest, ei ole õige keskenduda ka pelgalt sõjalisele konfliktile või võimalikele riigisisestele rahutustele. Kriis võib seisneda ka majandussüsteemi kokkuvarisemises, massiivses pagulaslaines, keskkonnakatastroofis vms ja nendegi olukordade jaoks on vaja tagada kohtusüsteemi toimimine potentsiaalselt väga piiratud ressurssidega, ajakriitiliselt ja spetsialiseeritult. Ka sellistes kriisides toimimiseks ei pruugi kohtusüsteem praegu olla kõige paremini valmistunud.

Kaido Pihlaka propageeritavate erikohtute loomisega tekib esiteks küsimus, mida hakkavad sõja korral tegema kõik ülejäänud Eesti enam kui 200 kohtunikku, kes ei kuulu erikohtu struktuuri. Kas on tõesti mõistlik jätta nende potentsiaal kasutamata? Teiseks, millist kasu uue institutsiooni loomine ikkagi annaks? Juhtimisahelasse uue kasti juurde joonistamine muudab süsteemi üksnes kohmakamaks ja kulukamaks ning suurendab süsteemisisese kinnikiilumise võimalusi.

Eesti kontekstis on jutt vajadusest välitingimustes kohtupidamiseks põhjendamatu. Meie territoorium on väike ja hoonestus tihe. Üldjuhul piisaks kohtupidamiseks edukalt nt vallamajast, rahvamajast või koolist – miks peaks see toimuma välitingimustes? Välitingimustes kohtupidamise improviseerimine võtab palju aega ja muud ressurssi ega taga mitte mingisugust kasulikku efekti.

Näiteid spetsialiseerunud valdkondadest on kohtusüsteemis ka praegu, kuid selleks pole osutunud vajalikuks luua uut struktuuri. Uue kohtuinstantsi loomist (isegi kui see on tavaolukorras latentne) ei eelda ka eriolukord iseenesest. Vastupidi, eriolukordades on oluline maksimaalselt ära kasutada kogu kohtusüsteemi ressurssi. Selleks tuleb muidugi kindlasti tuvastada nõrkused kohtusüsteemi juhtimises ning õigusaktidega (samuti kriisijuhtimisplaanidega) ette näha konkreetsed sammud, mida kohtusüsteem eri masti kriiside eskaleerudes tegema peaks (nt tegutsemine ilma internetiühenduseta, kehtivale õigusele offline’is ligipääs, tööaja ja tööpiirkonnaga seonduv).

Mis puutub väitesse, nagu oleks riigikaitseõiguse revisjoni raames ettepanekud riigikaitsekohtu loomiseks kahtlevad, vastuolulised ja ebakonkreetsed, siis nii see ei ole. Nimelt on riigikaitseõiguse revisjoni töögrupis üheselt rõhutatud, et eraldi institutsiooni loomiseks puudub vajadus ja selle küsimusega rohkem ei tegeleta. Samuti on revisjoni raames leitud, et õigusemõistmise funktsiooniga seonduvad probleemid on eeskätt väljaõppe- ja juhtimisprobleemid ning menetlusõiguse kohandamise probleemid. Kaido Pihlaka enda argumendidki viitavad tegelikult sellele, et asi pole mitte uue institutsiooni loomises, vaid kohtusüsteemi tegevuse õigusliku raamistiku ja juhtimise kujundamises viisil, mis vastaks kriisiolukordade vajadustele (menetluse kiirendamine, kaebeõiguse piiramine, kiirelt muutuva iseloomuga kriisiolukord).

Viimased postitused

Sõjakohtute institutsionaliseerimine pro et contra

12. veebruar 2018 15:59 Loe edasi

Sõjaõiguse vajalikkus tänases maailmas

15. detsember 2017 11:06 Loe edasi

Eesti Advokatuur mälestab advokatuuri kauaaegset juhti Lembit Liivat

15. november 2017 14:31 Loe edasi

“Olen radikaal-mõtleja inimene”

25. september 2017 10:59 Loe edasi

Astrid Asi: noorel advokaadil on Ida-Virumaal võimalik kiiresti nime teha

19. september 2017 11:40 Loe edasi