Tagasi

Moodsa õigusriigi idee sünd

30. juuli 2020 15:11

Moodsa õigusriigi idee sünd

Õigusriiki käsitlevate artiklite seeria teises osas on vaatluse all moodsa õigusriigi idee sünd ja Saksa ning Suurbritannia süsteemide erinev arenemislugu.

Oma 1784. aastal ilmunud essees „Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?“ (Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung?) defineeris saksa filosoof Immanuel Kant valgustusaega inimkonna vabanemisena omasüülisest alaealisusest, mis avaldub püüdlusena alati ise mõelda, mitte alluda kiriku või riigi autoriteedile. Humanismi ja tärkava liberalismi tuules hakati kahtluse alla seadma senist Euroopas valdavalt levinud absolutistlikku riigikorda ja mõtlema potentsiaalsetele alternatiividele. Sellistes tingimustes hakkas formuleeruma ka mõte õigusriigist kui riigikorraldusviisist.

Esimesi olulisi küsimusi, millega filosoofid tegelesid, oli kust on pärit valitseja võim. Absolutistlikus riigis valitses arusaam, et valitseja on saanud oma võimu jumalalt ning ka kõigis oma otsustes kannab vastust ainult jumala ees. Humanism aga hakkas väärtustama üksikisikut, tema olemist ja õigusi ning see tingis ka riigivõimu algupära ümbermõtestamise. Üks olulisemaid mõtlejaid selles valdkonnas oli John Locke, kes 1689. aasta teoses „Kaks traktaati valitsemisest“ (Two treatises of government) sõnastas oma ühiskondliku kokkuleppe teooria. Tema leidis, et enne ühiskonna tekkimist elasid kõik inimesed loomuseisundis ehk olid täiesti vabad. Võõrandamatute inimõigustena nägi Locke õigust elule, vabadusele ja omandile. Kuna loomuseisundis pole kellelgi jõulist ülekaalu, aga igaüks võib oma õiguste rikkumise vastu välja astuda, ähvardas Locke hinnangul sellist korda pidev sõjaoht. Selle vältimiseks moodustatakse riik, kus kõik loobuvad oma karistusõigusest valitseja kasuks. Seega pidi Locke hinnangul riik reguleerima ainult inimeste õiguste põrkumist  ja pakkuma seeläbi turvatunnet ja kaitset. Niisiis polnud Locke järgi valitseja mitte jumala asemik maal vaid pigem riigi/rahva „esimene teener“. Ta avaldas ka juba meelt, et täidesaatev ja seadusandlik võim peaksid lahutatud olema, kuid võimude lahususe tänapäeval tuntud vormis, kus on eraldiseisvad seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim sõnastas alles 1784. aastal prantsuse filosoof Charles Montesquieu oma teoses „Seaduste vaimust“ (De l’esprit des lois).

Ka Kant, keda peetakse saksakeelses õigusruumis õigusriigi printsiibi esimeseks sõnastajaks, kuigi ta otseselt seda mõistet ei kasutanud, lähtus ühiskondliku kokkuleppe teooriast. Tema leidis, et ainus tõeline õigus on õigus vabadusele, mis tähendas õigust teha selliseid otsuseid nagu inimene ise tahab ja püüelda oma õnne poole. Sellise vabaduse ainus piir oli Kanti järgi teise inimese vabadus ja sellest lähtuvalt nägi ta ka riigi vajadust. Riigi ülesanne oleks tagada keskkond, kus kõigi vabadus on kindlustatud ning kus seeläbi valitseb rahu ja õnn. Selline riik saaks ainuvõimalikult toimida seaduste toel, mille loomisel on arvestatud rahva tahtega. Samuti pidas Kant hädavajalikuks, et igal sellise riigi seadusloome tipus oleks põhiseadus. Olgugi, et täna tundub, et selline riik peaks kindlasti olema demokraatlik, siis Kant nägi seda küll ideaalina, kuid mitte tingimatu vajadusena. Tema hinnangul oli oluline, et seaduseid võetakse vastu üldsuse tahet järgides, kuid ta uskus, et selleks on võimeline ka mõni mitte rahva poolt valitud organ. Õigusriigi mõistet Rechtsstaat kasutas esimest korda tõenäoliselt Johan Wilhelm Petersen oma 1798. aasta teoses Litteratur der Staatslehre, kuid tavakasutusse tõi selle õigusteadlane Robert von Mohl oma 1833. aasta teoses Die Polizei-Wissenschaft nach den Grundsätzen des Rechtsstaates.

19. sajandi keskpaigaks arenes õigusriigi idee üldtunnustatud programmiks, mille poole asuti ka reaalsuses tõsiselt püüdlema. Kõiki osapooli rahuldava õigusriigi mõiste definitsiooniks kujunes Friedrich Julius Stahli teoses „Õiguse filosoofia” (Die Philosophie des Rechts) pakutu: „Riik peab olema õigusriik, see on uue aja arengupüüdluste tõelisus ja samal ajal ka loosung. Ta peab õigusega täpselt määrama oma mõju piirid ja teed, samuti kodanike õiguste sfääri ning sellest vääramatult kinni pidama. Kõlbelisi ideid ei tohi riik sundkorras rohkem teostada ega peale sundida, kui seda võimaldab õigussfäär.“ Kui Kanti näitel varast õigusriigi põhjust ja tähendust vaatlesime, oli selge, et tema jaoks seaduste võim teenis inimese põhiõiguseid. Stahli definitsioonist lähtuvalt sai 19. sajandil alguse ka õigusriiki kitsamalt formalistlikumalt defineeriv koolkond, kelle seas ilmselt radikaalseim oli Austria 1920. aasta põhiseaduse autoreid Hans Kelsen. Tema jaoks oli oluline lahutada õigusteadus riigist ja ta leidis, et õigusriik on lihtsalt igasugune riik, milles valitsevad seadused.

Tänapäeval ongi õigusriigi mõistele antud nii formaalne kui materiaalne tähendus, kusjuures mõlemat on saab mõista kitsamalt ja laiemalt. Seega paigutuks Kelseni definitsioon õigusriigi kitsa formaalse tähenduse alla, Kant oleks tõenäoliselt kusagil laia formaalse ja kitsa materiaalse tähenduse all, sest lisaks seaduste olemasolule ja täitmisele esindab ta ka teatud poliitilist-maailmavaatelist aspekti, kus väärtustatakse põhiõiguseid, võimude lahusust, sõltumatuid kohtuid ja seadusi järgivat haldust.

Saksa õigusriigi mõiste kujunemise kõrval on huvitav jälgida ka Suurbritannias on õigusriigi idee traditsiooni, mis on esimesest mõnevõrra erinev. Kuigi saksakeelset terminit Rechtsstaat tõlgitakse kui rule of law ja oma põhitähenduselt ongi tegemist sisuliselt sama kontseptsiooniga, siis brittidel on oluliselt pikem traditsioon võimu seadusega piiramises ja nad rõhutavad seda ka ise. Nii näiteks vaatlevad nemad oma rule of law printsiibi algusena 1215. aastal allkirjastatud Magna Cartat, millega kuningas John Maata oli sunnitud oma allkirjaga iseenda võimu piirama. Kuigi dokument kaotas peagi oma reaalse mõjukuse, oli see siiski esimene, mis andis terve Inglismaa piires kõigile vabadele inimestele ühesugused õigused, muuhulgas oli selles ette nähtud näiteks õigus õiglasele kohtupidamisele.

Uuesti kerkis Suurbritannias teravamalt küsimus kuningavõimu piiramisest 17. sajandi alguses, mis päädis 1649. aastal kuningas Charles I hukkamisega ja ajutise vabariikliku perioodiga. Jõulisemaid praktikuid kuningavõimu piiramise toetamises oli kohtunik sir Edward Coke, kuid situatsioon pakkus mõtteainet ka filosoofidele. Nii andsid rule of law printsiibile teoreetilise tausta oma töödega näiteks Samuel Rutherford („Seadus on kuningas“ Lex Rex, 1644) ja James Harrington (The Commonwealth of Oceana, 1656) ning veidi hiljem veel näiteks John Locke, kellest oli juba eespool juttu. Et kuningavõimu piiramise protsessid toimusid Suurbritannias oluliselt varem kui mandri-Euroopas, liigitatakse mitmed valgustusaja eelsed inglise mõtlejad ka sellesse mõttevoolu, kuna käsitletavad probleemid ja lahendused on üksteist mõjutanud.

Moodsa tähenduse mõistele rule of law andis Inglismaal õigusteadlane Albert Venn Dicey oma 1855. aastal ilmunud teoses „Sissejuhatus konstitutsiooniõiguse õpetusse“ (Introduction in the Study of the Law of the Constitution). Ta seletas mõistet läbi kolme tähenduse – esiteks valitsetakse inglasi vaid õigusega ja sellest lähtuvalt saab neid karistada üksnes õigusrikkumise eest. Teiseks tähendab see, et absoluutselt kõik on seaduse ees võrdsed, mistõttu näiteks vaidlused, kus üks pool on valitsus või selle ametnik lahendatakse samamoodi tsiviilkohtutes nagu muud vaidlused.  Kolmandaks sedastas ta, et mõiste tähendab, et konstitutsiooniõigus ei ole kogu ülejäänud õiguse allikas, rule of law tuleneb üksikisiku õigustest, mida rakendatakse ja tõlgendatakse kohtutes ja parlamendis. Selle üle kui palju Rechtsstaat ja rule of law sarnanevad või erinevad omavahel on aegade jooksul esitatud palju väga erinevaid hinnanguid alates sünonüümidest lõpetades peaaegu vastanditega. Samamoodi nagu õigusriigi mõiste on mitmetähenduslik on tõenäoliselt lugu ka nende mõistete võrdlemisel, st sõltub millisest definitsioonist ja lähtekohast võrrelda.
Autor Katariina Sofia Päts

Kasutatud materjalid:
Anthony Valcke. The Rule of Law: Its Origins and Meanings. 2012.  http://ssrn.com/abstract=2042336.
N. W. Barber The Rechtsstaat and the Rule of Law. The University of Toronto Law Journal. Nr 4 2003, lk 443-454.
Eesti vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu Ülikool 2017.
Jesus Fernandez-Villaverde. Magna Carta, the Rule of Law, and the Limits on Government. University of Pennsylvania: 2015.
Hans Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura 2007.
Karol Kuzmicz. The Kantian model of the state under the rule of law. Bialystok University Press: 2009.
John Locke. Two treatises of government. https://oll.libertyfund.org/pages/john-locke-two-treatises-1689.
Frederick Rauscher. Kant’s Social and Political Philosophy. The Stanford Encyclopedia of Philosophy: 2017.

Viimased postitused

Moodsa õigusriigi idee sünd

30. juuli 2020 15:23 Loe edasi

Õigusriik I. Õigusriigi kontseptsiooni juured 11. sajandi kirikureformis.

14. juuli 2020 14:47 Loe edasi

Helen Hääl: loodan, et tulevikus pöördutakse perekonnaõiguslikes vaidlustes just perelepitaja poole ning et perekonnaõigusega tegelevad advokaadid leiavad tee perelepitaja kutse juurde.

9. juuni 2020 15:32 Loe edasi

Eesti Advokatuuri 100. sünnipäevaks valminud videod emeriitadvokaatidega on nähtavad advokatuuri Facebooki leheküljel

29. aprill 2020 14:02 Loe edasi

Advokaadid kinkisid oma kutseühenduse, Eesti Advokatuuri sajanda sünnipäeva puhul koolidele hulga harivaid loenguid

31. märts 2020 11:42 Loe edasi