Tagasi

Eesti Advokatuuri kantsler: advokaadid on kaitseventiil suure riigi ja väikese inimese vahel

29. august 2017 9:44

Oma elust ja tegemistest räägib Eesti Advokatuuri vastne kantsler Hillar Lauri.

Kust Sa pärit oled ja millega tegelesid enne Eesti Advokatuuri kantsleri ametit?

Hillar Lauri: Ma olen sündinud Torontos Kanadas ja minu vanemad on Teise maailmasõja ajal Eestist põgenenud väliseestlased.

Üks erinevus Kanada ja Eesti haridussüsteemi vahel on see, et kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ei ole Kanadas võimalik juurat õppima asuda, kõigepealt peab ülikoolis õppima vähemalt kaks aastat mõnda muud eriala. Õppisin kaks aastat York Universitys Torontos ettevõtlust ja majandust ning seejärel astusin Toronto ülikooli õigusteaduskonda. Õigusteaduskonna kõrvalt tegelesin hätta sattunud üliõpilaste ja majanduslikes raskustes isikute nõustamisega Ontario osariigi õigusabi raames. Sealt läksin osaajaga tööle Ontario osariigi prokuratuuri, kus tegelesin liiklusrikkumiste menetlemisega.  

Ülikooli lõpetamise järel läbisin kohustusliku aasta advokaadibüroos. Kuue kuu jooksul tegin Ontario osariigi advokatuurile seitse eksamit ja sain seejärel vandeadvokaadiks. Töötasin vandeadvokaadina Torontos, nõustades nii ettevõtete oste-müüke kui ka kinnisvaratehinguid. Kanadas on notaritel teine funktsioon ja ka kinnisvaratehinguid teevad Kanadas advokaadid. Seejärel töötasin ühe börsil noteeritud ettevõtte juriidilises osakonnas.

Noore advokaadina töötades tunnetasin, et advokaadid on otsekui kaitseventiil suure riigi ja väikese inimese vahel. Kui ühel pool on prokuratuur, uurimisasutused ja kõik riigi ressursid, siis advokaat vaatab, et inimesele ei tehtaks ülekohut. Mõistsin, kui tähtis on tegelikult see, et advokaat teeks oma tööd hästi.

Mis paelus advokaadiameti juures?

HL: Mind huvitasid nii ettevõtlus kui ka juura. Suutsin need kaks poolt oma õpingutes kenasti ühendada. Advokaadiamet tundus väga hea viis õppida ettevõtluse põhitõdesid. Oma advokaaditöös keskendusin tsiviilvaldkonnale.

Kui palju puutusid Kanadas elades ja kasvades kokku eesti keele ja kultuuriga?

HL: Mind kasvatati eesti keeles. Inglise keeles pidin suhtlema hakkama alles lasteaias. Mu vanemad on eestlased ja kõik nende sõbrad on Kanada eestlased. Ma kasvasin selles ühiskonnas ja lõin kaasa eesti organisatsioonides. Käisin üheksa aastat Eesti Koolis, mis toimus ühel õhtul nädalas. Õppisin Eesti ajalugu, eesti keelt, laulmist ja isegi rahvatantsu.

Miks otsustasid 1990. aastate alguses pärast Eesti taasiseseisvumist Eestisse tulla?

HL: Alguses oli plaan tulla üheks aastaks. Eesmärk polnud muidugi tulla raha teenima, seda ma sain teha Torontos advokaadina. Idee hakkas realiseeruma sel hetkel, kui mõned minu tuttavad Kodu-Eesti sõbrad ärgitasid mind ühendust võtma Ameerikat külastava Trivimi Vellistega. Võtsin ühendust, rääkisin oma soovist töötada Eesti Välisministeeriumi heaks ning saatsin seejärel talle oma CV ja kaaskirja. Järgnes pikk-pikk vaikus, kuni ühel päeval helistas Trivimi tagasi ja pakkus mulle Välisministeeriumis töökohta tingimusel, et alustan kohe järgmisel nädalal.

Mäletan, et soovisin neilt mingitki ametlikku kinnitust oma töökoha kohta enne, kui Torontos otsad kokku tõmban ja mulle saadeti faksiga blankett, millele oli alla kirjutanud toonane välisminister Lennart Meri. Pakkisin asjad ja 1991. aasta detsembri lõpus sõitsin Eestisse.

Mis mulje toonane Eesti jättis?

HL: 1988. aastal olin käinud Eestis turistina, peatusin toona Viru hotellis. Kui siis oleks keegi mulle ütelnud, et mõne aasta pärast tuled siia elama, oleksin seda inimest hullumeelseks pidanud.

1991. a oli raske ja keeruline aeg. Olgu selle näiteks ministeeriumid, kus töötasin. Kõiki tööülesandeid organiseeriti ümber. Töötasin aasta jooksul neljas ministeeriumis ja lõpuks jõudsin Rahandusministeeriumisse, kus tegelesin välislaenude läbirääkimisega, mida Eesti toona vajas.

Erakordne oli vahest see, et kõik elasid samades oludes. Ametitoad oli külmad, kraanist tuli külma vett ja söögiga oli, nagu oli.

Miks jäid Eestisse kauemaks, kui algselt planeeritud aasta?

HL: Kui aasta sai läbi, siis ma lendasin isegi tagasi Kanadasse, kuid juba kahe päeva pärast võttis minuga ühendust Maailmapanga esindaja ja pakkus tööd Tallinnas avatavasse büroosse. Nii ma tagasi tulingi.

See oli taas ülimalt põnev aeg, sest riiki reformiti ümber käsumajandusest tänapäevasesse majandusse. Reformid olid laenude üks eeltingimusi. Näha neid reforme, lüüa nendes kaasa ja jälgida, mis toimus toonases noores Eestis, oli ülimalt põnev.

Ometi läksid Maailmapangast edasi hoopis ülikooli. Miks?

HL: Maailmapangas sain aru, et töötan koos väga tarkade inimestega ja mõistsin, et pean tagasi kooli minema. Kandideerisin ühte minu meelest heasse majanduskooli INSEAD, sain sisse ja otsustasin aastaks sinna õppima minna. Olen tänaseks aru saanud, et parimates MBA-koolides hästi hakkama saamiseks on vaja kolme eeldust – väga heal või isegi emakeele tasemel inglise keelt, eelnevat kraadi täppisteadustes ja varasemat töökogemust rahvusvahelises ärikonsultatsiooni ettevõttes. Kuna mul oli nendest kolmest eeldusest olemas vaid üks, nõudis see aasta päris palju tööd.

Kuidas sattusid NRGsse?

HL: Peale kooli lõpetamist läksin tööle NRG Energysse, mis hiljem oli New Yorgi börsil. Alguses öeldi, et Eestis jõutakse tehinguni kuue kuu jooksul, aga tegelikkuses kulus peaaegu tehinguni jõudmiseks kuus aastat. 10 päeva enne tehingu allkirjastamist aga valitsus lagunes ja kõik jäi taas soiku. Siis aga oli USA turul juba toimunud Enroni krahh, mis mõjutas tervet USA energiasektorit ja Euroopas otsustati tegevusest hoopis loobuda.

Kuna olin alati tahtnud proovida kätt ettevõtjana, lõin seejärel oma firma, mis pakkus raamatupidamisteenust välisettevõtetele. See ettevõte kasvas kenasti ja müüsin selle mõne aja pärast ära. Siis töötasin mõnda aega ühes start-up’is ja seejärel läksin tööle Eesti Innovatsiooni Instituuti.

Miks otsustasid advokatuuri kantsleriks kandideerida?

HL: Mulle tundus see amet huvitav, sest see ühendab endas kolm töökohta. Esimene on järelevalve, kuna ühiskond ootab õigustatult meilt oma liikmete tegevuse reguleerimist. Kui advokaadid käituvad ebaõiglaselt, siis on advokatuuri roll neid distsiplineerida. Teine amet on kutseamet, et kindlustada advokatuuri liikmetele piisavalt tööd Eestis. Kolmas on riigi õigusabi, mis on alati olnud raske valdkond, kuna ühest küljest näeb põhiseadus ette, et igal inimesel on vajadusel õigus tasuta õigusabile, aga samas on ühiskonnas ootus, et me ei paiguta sinna liiga palju ressursse.

Millise mulje on esimesed töönädalad advokatuuris jätnud?

HL: Advokatuuris on väga tugev ja hästi töötav kantselei. Mind motiveerib ka see, et nii kantseleis kui ka juhatuses on väga haritud ja targad inimesed. Tarkade inimestega on alati huvitav koos töötada.

Millise panuse loodad anda advokatuuri arengusse?

HL: Usun juhatuse soovi tuua sisse enam kliendikeskset mõtteviisi oma liikmete heaks. Me ei ole riigiamet, advokatuuri omanikeks on advokatuuri liikmed. Meil on kohustus abistada oma liikmeid ja neile toeks olla. Põnevaks teeb selle eesmärgi aga sisse ehitatud huvide konflikt. Ühest küljest peame olema oma liikmetele vastutulelikud, aga teisest küljest peame kontrollima, et meie liikmed käituksid oma klientidega alati vastavalt ametieetikale.

Mis on kõige esimene asi, mida Sa oma Kanada tuttavatele Eestist räägid?

HL: Infotehnoloogiast. Alates Eestis tegutsevate pankade internetipankadest ja e-lahendustest riigisektoris (näiteks kui kiiresti saab oma tulu Eesti Maksu- ja Tolliametile deklareerida) kuni Skype’i ehitamiseni Eesti inseneride poolt.

Viimased postitused

Astrid Asi: noorel advokaadil on Ida-Virumaal võimalik kiiresti nime teha

19. september 2017 11:40 Loe edasi

Eesti Advokatuuri kantsler: advokaadid on kaitseventiil suure riigi ja väikese inimese vahel

29. august 2017 9:46 Loe edasi

Räägime põhiseadusest

28. juuni 2017 11:17 Loe edasi

Hea nõu lastega peredele

5. juuli 2017 13:39 Loe edasi

Valeri Lõõnik: kohtus võiksid prokuratuuri esindada eeluurimisega mitteseotud prokurörid

6. juuni 2017 13:05 Loe edasi