MENÜÜ Prindi

Advokatuur Eestis 1941-1991

1940-1991

Rahvakomissaride Nõukogu esimehe J. Lauristini allakirjutatud 29. oktoobri 1940. a määrusega kinnitati Eesti NSV Kohtu Rahvakomissariaadi põhimäärus, mille alusel oli kohtu rahvakomissariaadi ülesanne organiseerida advokatuuri ja juhtida selle tegevust vastavalt advokatuuri määrustikule ning ette valmistada advokatuuri kaadrit. Kohtu rahvakomissar A. Jõekäär alustas aktiivset tööd kohtute, notariaadi ja advokatuuri ümberkujundamiseks nõukogude mudeli järgi, mille kohaselt Rahvakomissaride Nõukogu 25. veebruaril 1941. a määruse nr 319 alusel loodi alates 1. märtsist 1941 Eesti NSV Advokaatide Kolleegium. Antud määruses oli ette nähtud võtta kohaldamisele ja avaldada eestikeelses tõlkes NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu poolt 16. augustil 1939. a kinnitatud NSV Liidu Advokatuuri määrustik ning likvideerida senine advokatuur ühes tema organitega alates 1. märtsist 1941. a. Samas määratleti, et senisesse advokatuuri kuulunud isikud võivad neile enne käesoleva määruse avaldamist antud asjades esineda kohtutes volinikena ühe kuu jooksul, alates käesoleva määruse avaldamisest, misjärel kohtutes asjaajamiseks väljaantud volikirjad kaotavad kehtivuse.

Kohtu rahvakomissar moodustas Advokatuuri Organiseerimise büroo, kes pidi kujundama nõukoguliku, riigikontrollile allutatud advokaatide kolleegiumi vastavalt 1939. a määrustikule. Nimetatud määrustike kohaselt võis advokaatide kolleegiumi liikmeks olla isik, kes ei omanud juriidilist kõrgharidust, kuid oli töötanud vähemalt ühe aasta kohtus, prokuratuuris või mõnes muus õigusorganis.

Nagu näha, ei olnud kõrgharidusel, mida nõuti juba 1840. aastast, tegelikult mingit tähtsust, kui olid olemas praktilise töö kogemused.

NSV Liidu Kohtu Rahvakomissariaadil ja liiduvabariigi kohtu rahvakomissaril oli õigus tagandada kolleegiumi vastuvõetud advokaate, mida usinalt kasutasid Eesti NSV rahva komissarid.

1. märtsist 1941. a toimus Advokatuuri Organiseerimise büroo poolt kokku kutsutud esimene Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liikmete üldkoosolek, millest võttis osa 114 advokaati (sooviavaldusi kolleegiumi liikmeks saamiseks esitati 473, neist rahuldati 145).

Juunis 1941 alanud II maailmasõda ja Saksa okupatsiooni algus lõpetasid vastloodud Advokaatide Kolleegiumi tegevuse. Pärast Nõukogude vägede naasmist Eestisse 1944. a sügisel võttis Kohtu Rahvakomissariaat kohalejäänud advokaadid arvele ja andis neile välja ajutised tõendid. Alates 1947. a algasid Advokaatide Kolleegiumis puhastused, mille käigus advokaatide kaader vahetus põhiliselt poliitilistel põhjustel. Peamine põhjus oli varasem töötamine Eesti Vabariigi aegses advokatuuris, viibimine sõjaajal sakslaste poolt okupeeritud territooriumil, kuulumine üliõpilaskorporatsiooni.

Kui sõja lõpul oli kolleegiumis kõrgharidusega advokaate 98%, siis kohtuminister Ussenko aktiivse tegutsemise tagajärjel oli 1959. a 110 advokaadist jäetud tööle vaid 81 inimest, kellest 2/3-l oli kõrgharidus. Sama suhe oli ka 1953. ja 1954. aastal.

Kokku heideti aastatel 1944-1951 Eesti NSV Kohtuministeeriumi nõudel advokatuurist välja 71 advokaati. Sageli ei olnud dokumentides väljaheitmise põhjust üldse märgitud.

22. jaanuaril 1990. aastal toimunud Advokaatide Kolleegiumi presiidiumi istungil otsustati tunnistada nende 71 advokaadi väljaheitmine põhjendamatuks.

Kui 1965. aastal oli kolleegiumis 128 advokaati (10-nel neist puudus kõrgharidus), hakkas advokaatide arv pikkamööda suurenema ning 1979. aasta alguseks oli 155 advokaati ja 1990. aasta alguseks 183 kõrgharidusega advokaati. Valitses numerus clausus’e printsiip ning üldkoosolek otsustas igal aastal, mitu uut advokaati järgmisel aastal vastu võetakse.

Siinkohal ei tahaks peatuda kõikidel nendel raskustel ja negatiivsetel asjaoludel advokatuuri tegevuses, mis ilmnesid sõjajärgsel perioodil ning mis ilmselt on meie paljudele kolleegidele küllalt eredalt teada.

Töö uue advokatuuri seaduse väljatöötamiseks algas 1990. a sügisel. Põhiprobleem oli, kas lähtuda 1938. aasta Eesti Advokatuuri seadusest või juhinduda kaasaegsetest, lääneriikides vastu võetud seadustest. Võitjaks jäid esimese variandi pooldajad. Otsustati, et erinevalt 1938. aasta seadusest koondatakse seaduse ja põhikirja tekstid eraldi aktidesse. 10. detsembril 1991. aastal võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi seaduse Eesti Advokatuuri kohta.